-
Kes huntide hulkas on, peab nendega uluma. (Eesti vanasõna)
Eks ta ole. Üks paha ajab teisedki pahaks. Avalikku arvamust ei kujunda alatuvõitu võtetega mitte ainult kaupade-teenuste reklaamijad ja erakondade poliittehnoloogid, vaid juba aastaid ka riigiasutuste teabemeeskonnad. Nii ongi juhtunud, et ausat teabeedastust kohtab haruharva, ehkki infot näib olevat rohkem kui palju. Õigustus on kõikidel sama: teised teevad nii, teisiti ei saa. Kui oled huntide hulka sattunud, pead nendega koos ulguma, ega murdmastki…
-
Keel on mõtlemise ja suhtlemise tööriist. Sestap peaks uute kultuuri- ja teadussaavutuste ja üldse progressiga kaasnema keele laienemine, kasvamine ja täpsustumine. Võiks ju eeldada, et inimesed soovivad mõtteid vahetada ning teavet edastada võimalikult täpselt. Paraku näib – vähemalt mitte-keeleteadlasele – areng otse vastupidine: maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus aga algelisem.
-
Vaadates, kuidas inimesed pahandavad, et riik ei anna selleks ja tolleks küllalt raha, tuleb tõdeda, et midagi on riigieelarve olemuse mõistmisega väga valesti. Asi pole ju pelgalt sõnakasutuses, vaid selles, et mõeldaksegi sisuliselt nõnda: riigil on, aga ei anna. Pahandajad ei tee ettepanekut, millised kulud tegemata jätta ja selle arvelt ühist raha kuidagi teisiti kasutada. Ometi saab nõutav toetuse-, palga- või ehitusraha tulla üksnes kellegi või millegi arvelt. Pealtnäha kõige lihtsam…
-
Hiljutine Maalehe intervjuu Jüri Adamsiga väärib mõttega lugemist. Vähesed on senini söandanud otse öelda, et põlvkonnavahetus ei ole juhtimise stiilis loodetud muudatust toonud. Ja lõplik põlvkonnavahetus võib – kui end kokku ei võeta – lõppeda hoopis kehvasti. Seesuguse olukorra põhjuste üle pole samuti kuigivõrd arutletud. Millal ja miks juhtus nii, et sisulise asjatundlikkuse nõude asemele kergitati ametikohtade täitmisel valmidus ülemusele vastuvaidlematult kuuletuda või kuulumine teatud seltskonda? Miks sai kogemuste puudumisest…
-
ÜRO inimõiguste komisjon olevat teatanud, et Eestis ei ole institutsiooni, mis suudaks põhiõigusi kaitsta, ja nõudvat Eestilt ka inimkaubanduse seadust. Kust saab selline jama pärit olla? Igaüks, kes on lugenud Eesti põhiseadust, riigi ametlikku veebilehte, asjakohaseid teadusartikleid, inglise keelde tõlgitud Riigikohtu lahendite kokkuvõtteid või uuringuid, ei saa midagi selletaolist väita. Üheski ühiskonnas pole kahjuks põhiõigused praktikas täielikult tagatud, sestap halduskohtuid, õigusvahemehi ja inimõiguste kaitse organisatsioone tarvis ongi. On inimesi, kes…
-
Mõne aasta eest rõõmustati kuskil üleilmse levikuga lehes, et on tõeline haridustööstuse buum: inimesed jooksevad ülikoolidele tormi, raha näpus, kasumid on suured ja koolide omanikud rõõmsad. Eesti läks sellegi buumiga õhinal kaasa. Nüüd siis oleme haridustöösturite kaasteelised allakäigunõlval: paljud õppejõud on üle koormatud ja õpetamistahtmise kaotanud, kõrghariduse kvaliteet on selgelt viletsam, mistap parimad kipuvad lahkuma sinna, kus usuvad olevat rohkem võimalusi (olgu või võõrkeelt õppima, sest massiülikool on ühtemoodi niru…
-
Uus aeg on toonud uue stiili poliitikategemises. Pole parata, tuleb möönda, et kurjustamine sisutühja, ent kalli ja sädeleva poliitilise propaganda pärast ei muuda midagi. Juba hulk aega enne Eesti iseseisvuse taastamist oli Ameerikas, Suurbritannias ja osas MandriEuroopaski inimesed sisulisest poliitikas osalemisest võõrutatud. Valimas sai käia küll, aga valimine kui selline polnud enam töö, vaid meelelahutus. Õõvastav-kõditav nagu õnnetuspaiga vaatamine kollasest lehest või harras ühtekuuluvushetk nagu eestlastele laulupidu.
-
Kõikse rohkem kadakaid oo meitel,
kõikse suuremad kivid oo meitel,
kõikse kõvemad töömehed oo meitel . . . .
– Kas saab siin puhata või ei?! –
. . . . mõni loll vahest eksib ära kah*
Eesti maa-ala on 45 227 km2. Ilm on siin kehv. Maaharimine toob vähem sisse kui parema kliimaga paigus. Võitlus võsa ja umbrohuga, teeparandus ja lumevedu on seejuures ütlemata kulukad. Rahvast on vähe (1,34 miljonit, neistki osa . . . .d). Tuleviku otsustavad – kuidas tabloidleht hiljuti juhtkirjas…
-
Kunstiakadeemia vana maja peo järel meenutati tundeid ja hõngu, mille materiaalne pide läheb peatselt lammutamisele. Iseenesest ju hea, et EKA saab uhke kontseptsiooniga uue maja. Ent ikka tahaks küsida, kas ka see jääb ajutiseks, ei saa isegi 50 aastat täis? Küsimusest kumab eeldus, justkui peaksid ühiskondlikud hooned – ministeeriumid, koolid, haiglad, raamatukogud, kohtud ja isegi vangimajad – ajaga väärtust ja väärikust koguma ning aastasadu vastu pidama. Ehk pole seintessetreppidesse talletunud…
-
Otsusetegijate pahesid seletatakse sageli poliitilise kultuuri nõrkusega. Olgu tegu teerullimeetodiga riigi- või volikogus, valijate ülesostmise ja hääletama vedamise, valejuttude levitamise või poliitika rahastamise reeglite rikkumisega – ikka olevat paheallikas see, et üldised hoiakud poliitikategemise kultuursust ei toeta. Sellega tuleb vist nõustuda. Ehkki, kui võtta kodanikud ühekaupa ette ja uurida, kuidas peaks käima riiklike otsuste tegemine, vastaks ilmselt enamus, et soovib ausat, õiglast ja mõistlikku valitsemist. Kui aga kollektiivseks tahte- või…
