Tristan Priimägi

Alex Gapon: „Väljakutse pole mitte tehnoloogia ise, vaid see, kuidas me inimestena tehnoloogiat arendame, kasutame ja valdame.“

Jafar Panahi: „Tunnen, et olen pärast vangiminekut väga palju muutunud. Isegi nii palju, et ütlen iseendale pidevalt: soovin, et see oleks juhtunud varem.“

Cannes’i filmifestival kulges prantslaste kohta märkimisväärselt rahulikus ja organiseeritud rütmis. Kahjuks iseloomustas tsiviliseeritus aga ka suurt osa programmist.

Silvia Lorenzi: „Püüame normaliseerida seksuaalsust, mis ei põhine ekspluateerimisel, pealiskaudsusel või pideval partnerivahetusel. Usun, et vabam vestlus sel teemal lubab meil teatud teemasid paremini kõnetada.“

„Püha viigipuu seemnega“ tõestab Mohammad Rasoulof taas, et filmikunst võib olla midagi tõeliselt ohtlikku. Nii autorile kui ka süsteemile, mida kritiseeritakse.

François Ozon: „Mulle meeldib mõte, et sügisel ei ole elu veel läbi. Seetõttu on ka seened sümbolina olulised. Sügisel kasvavad seened, mis võivad olla väga ohtlikud, aga ka väga maitsvad.“

Sandrine Kiberlain: „Sarah Bernhardt oli tohutult populaarne näitleja, aga põhiosas tegutses veidi liiga vara, et teda oleks veel filmitud.“

Jonathan Millet: „Ma vihkan kõige rohkem arhetüüpe nagu kurjuse kehastus või valge päästja. Ma ei usu sellesse, sest ma arvan, et inimesed on komplekssed.“

Céline Sallette: „Me ei saanud Niki de Saint Phalle’i kunsti näitamiseks õigusi. Väljendasime soovi teha Nikist film, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha.“