
Taani uues arhitektuurikeskuses on huvitav vaadata maja ruumilist kokkupanekuviisi, s.t mida nüüdisaegses kultuuriasutuses tähtsaks peetakse.

Kunstiakadeemia uus maja on teadlikult justkui poolik ja kasin: vormi asemel on tähtsaks peetud kasutaja vabadust, võimalust ruum ise luua.

Arhitekt Tania Tovar Torres jutustab kaduvate hoonete lugusid. Arhitektuuri järelelu toidavad kujutlusvõime ja loovus.
Tooni andsid riigi monumentmajad, suurejoonelised planeeringud, rahvusvahelised nimed ja vaidlusi põhjustanud taristuprojektid.

Turuhoone on saanud uhke ja kõneleb avaliku ruumi praegusest ideaalist: vaatemängulises ja mugavas keskkonnas peab saama tegutseda nii passiivse vaatleja kui ka aktiivse ostlejana.

Łukasz Wojciechowski: „Meis on nii palju sarnast, meil on ühine ajalugu, elu Nõukogude Liidu varjus – idapoolsete kolleegidega on alati tuttavlik rääkida.“

Kõik tundub kinolik, teatrile kohaselt saab siiski riided ära anda ja popkorni ei müüda. Kui moest laenata, siis Nukus valitseb casual, ilma šikita.
Sam Jacob: „Tee seda, mida tahad teha, ära oota, et sulle helistab ideaalse projektiga ideaalne tellija. Seda ei juhtu.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.