$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

„Elav linn“ elab, voolab, vohab, pungub, linnulaulab-situb, kasvab rohtu ja tungib õrnalt asfaldist läbi nagu võilill, keda ei huvita inimesed ega nende ahermaastikud.

Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peab ikooniks ainult tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

Kõik romaani „Need taevad“ tegelased on oma keskkonna, ajastu ja meist suuremate jõudude ohvrid, jagades oma üürikest aega samas ruumis, mida nimetatakse tihtipeale eluks, või mõnikord ka … bussisõiduks.

Donika Kelly luulekogus on küll ülekaalus mütoloogilis-poeetiline register, kuid raamatut saab lugeda ka kui oodi liikidevahelisele armastusele ja hoolitsusele.


Sirel Heinloo „Tundekasvatus“ on kantud armastusest luule vastu, film, mis tõepoolest mõjub.

Novellikogus „Hing maanteeserval“ käsitletakse peamiselt kirjaniku kurba saatust: veel pole jõutud kirjutada suurt romaani, lugejaid otsi või tikutulega, nekrofiilia afäär lõhestab kirjanike hingi ja liitu …

Sten Eltermaa näitus võbeles, peegeldas, sädeles ja liikus geomeetriatäpsuse kiuste. Vaataja-kogeja oli justkui kutsutud alatasa oma pilguga sisse ja välja suumima.

Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürgine, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.

Piret Karro tekstid ja pildid mõjuvad Laura Põllu suuremõõtmeliste metallkonstruktsioonide kõrval kergemini ligipääsetavana, kuid seonduvad tugevamalt prekaarsuse temaatikaga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.