Poeetiline pretensioon nr 2

Kristiina Ehin on palju triksterlikum looja kui „Vetelkõndijas“ näha, aga Anu Auna film ei ole üldsegi nii hull, kui mõni arvustaja on võtnud nõuks seda kirjeldada.

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Vaadates ööd“, kui igapäevane, märkamatu ja lakkamatu on naistevastane vägivald – nagu tolm.

„Elav linn“ elab, voolab, vohab, pungub, linnulaulab-situb, kasvab rohtu ja tungib õrnalt asfaldist läbi nagu võilill, keda ei huvita inimesed ega nende ahermaastikud.

Noormets on nn ikoonidega tabanud märki, ta ei ole valinud sinna inimesi, keda peab ikooniks ainult tema, vaid kes on ikkagi kogu Eestis tegijad ja tuntud.

Kõik romaani „Need taevad“ tegelased on oma keskkonna, ajastu ja meist suuremate jõudude ohvrid, jagades oma üürikest aega samas ruumis, mida nimetatakse tihtipeale eluks, või mõnikord ka … bussisõiduks.

Donika Kelly luulekogus on küll ülekaalus mütoloogilis-poeetiline register, kuid raamatut saab lugeda ka kui oodi liikidevahelisele armastusele ja hoolitsusele.


Sirel Heinloo „Tundekasvatus“ on kantud armastusest luule vastu, film, mis tõepoolest mõjub.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.