Silver Õun

Sisuküpsus, mis lähendab täiskasvanulikku ja lapselikku, eristab Pixarit paljudest teistest filmitootjatest, kes lastele animafilme teevad.

„MRT“ on Cristian Mungiu viimasest neljast filmist ainus, mis Cannes’i filmifestivalil loorbereid ei lõiganud. See on struktuurilt ka üks tema keerulisemaid.

„Keeris“ on palju rahulikum ja südamlikum film, kui osati oodata. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Gaspar Noé loome taustal.

Robert Eggersi prints Amlethi legendi uues käsitluses näeb rohkelt higist nõretavat vägivalda ja meisterlikku vormi, kuid jääb segaseks, mida režissöör on filmiga öelda tahtnud.

Diana elust rääkivas „Spenceris“ püütakse melodramaatilist stsenaariumi kompenseerida kaameraga ujumise ja sügavamõttelise tagatoas kannatamisega, mis ei vii aga mitte kuhugi.

Paul Thomas Andersoni retrospektiivil võib näha kuut Ameerika autorifilmi meistriteost.

Dokumentaalfilm „Päris Rannap“ annab hea ülevaate Rein Rannapi elutööst, olles samal ajal intrigeeriv.

Priit Pääsukese teine täispikk mängufilm „Öölapsed“ tõdeb, et öös on asju: neoonpunast ja -rohelist ning sama värvikaid tegelasi.

Mängufilmis „Isa“ asetatakse vaataja dementse, närtsiva mõistuse pettekujutlustes selgust ja tõde otsiva mehe perspektiivi.