-
See pole enam uudis, et kunstnikud on hakanud ennast lahti rebima etableerunud kunstisaalide seinte vahelt ning huviorbiiti on kerkinud uued võimalused alternatiivgaleriide näol. Üks nendest on Tallinnas Kalev SPA ruumides vasttärganud galerii. Kas ja kui palju eksponeerimisvõimalusi on paljudel kunstimaailma uutel tulijatel?
-
Müncheni kunst hoolib eelkõige vormist ja kompositsioonist.
-
Mari Roosvalti näitused ?Retrospektiiv? Evald Okase muuseumis kuni 29. VII ja ?Sünonüüm? G-galeriis kuni 16. VII.
Mari Roosvalt on heas mõttes produktiivne maalikunstnik. Esiteks muidugi stiililises mõttes: alustades realismist, läbides abstraktsionismi ning jõudes nn maalilise kollaa?ini.
-
KALJO PÕLLU näitused ?Kaljo Põllu arhetüübid. Kahekõne Kristjan Rauaga? Kristjan Raua majamuuseumis 22. IV ? 25. VI ja ?Võimatuse võimalikkus? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 17. VII.
-
TIINA TAMMETALU näitus ?Real Stuff? Vaala galeriis kuni 8. VII (ette helistada tel 681 0871).
Sõna ja pildi igipõline dihhotoomia näib kummitavat kunstnikke igavesti. Tammetalu ekspluateerib oma kunstiprojektis kaht põlist mõistet: isamaad ja emakeelt. Samas võiks selle sõnapaari muuta kergekäeliselt ka emamaaks ning isakeeleks, sest Tammetalu pildid, mis on pelgalt seinapinnale projitseeritud orgaaniline huumusekiht, oma tähendust sellega ei mineta.
-
Täna räägime jälle maalikunstist
-
?Diverse Universe?i? Tallinna päev oli lühike, kuid intensiivne
-
Kunstinäituselt Jumala ja kanade juurde ning sealt põrgusse
Mirja-Mari Smidti ja Allan Tõnnissoo näitus ?Kunstinäitus? Hobusepea galeriis 31. III ? 18. IV; Tanel Saare ?Gott und Huhn episode IV: seed shower? kuni 23. IV; Pirjetta Branderi näitus ?Põrgu ja teised jutud? Tallinna Linnagaleriis kuni 24. IV.
-
Priit Pajose näitus ?Mees metsast? Vaala galeriis kuni 28. I.
Tartu maalikoolkonda kuuluv Türi kunstnik Priit Pajos pole tegelikult sugugi mees metsast, nagu ta nimetab end väljapaneku pealkirjas.
-
Andres Tali näitus ?Iha ja igatsuse instrumendid? Tallinna Linnagaleriis kuni 17. X.
Pealkirjastan oma artikli Wittgensteini mõttega, sest pean Andres Tali lingvistiliseks terapeudiks kunstis, nii nagu esimese kohta armastatakse öelda filosoofide seas. ?Iha ja igatsuse instrumendid? on dekadentliku alatooniga näituseprojekt, mis kuulub postmodernsesse refleksiivsesse ühiskonda. Projekt näib hedonistlik ja kõikelubav, kuid on küllastunud meie heaolu teenima määratud reeglitest.
