-
Heikki Mäntymaa oma foto taustal. Jaan Klõšeiko
Kahe soomlase näituses Eestis ei ole iseenesest enam mitte midagi eripärast: neid on varem olnud ja neid tuleb ka edaspidi. Ometi on kahe Heikki, Mäntymaa ja Portaankorva ühisväljapanek siiski midagi sellist, mis lausa sunnib endast kõnelema. Küsimus pole isegi selles, et praegu Tallinna Kunstihoones eksponeeritav näitus on suurema projekti osa: teine samm, tasand, peatükk nende kas siis ühisprotsessist, -ruumist või -loost. Eks valitud leksika…
-
Endrik Mänd, kuidas kommenteerite nii Tallinna peaarhitekti kui ka võistluse žürii liikmena fakti, et kunstiakadeemia uue hoone arhitektuurivõistluse võidutöö „Art Plaza” ei hooli lähtetingimustest (kehtiv detailplaneering, hoone korruste arv jne). Mis juhtub, kui mõni tagapoole jäänud võistlustöö autoritest žüriiotsuse vaidlustab? Kui vaidlustatav on praegune otsus? Miks lähtetingimusi seada, kui neid täitma ei pea?
-
Vabadussõja monumendi võistlustööst vestlevad Jan Kaus, Katrin Kivimaa, Andres Kurg ja Reet Varblane.
ülle viska
-
Hiljaaegu Estonia teatri lavale tulnud lasteballeti „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi” taga on väljapaistvate ungarlaste meeskond: muusika on kirjutanud Tibor Kocsák, kümnete muusikalide ja filmide muusika, mitmekümnete laulude autor, kes töötab praegu Madáchi teatri juhina ja Budapesti draama- ning filmiakadeemia professorina; lavastanud ungari üks tuntumaid koreograafe Gyula Harangozó, kel töökoht Viini Riigiooperis; kostüümid on teinud Rita Velich, kes on Ungari Riigiooperi peakostüümikunstnik ning lavakujunduse Kentaur, kelle puhul on raske üles lugeda…
-
Vestlusringis Karin Hallas-Murula, Mihkel Karu, Tõnu Kull, Toomas Rein, Meeli Truu ja Reet Varblane.
Peetri kolhoosikeskus, Vilen Künnapu, 1979.
-
Arhitektuuriõpetusest Tallinna tehnikakõrgkooli arhitektuuriõppetooli juhataja Irina Rauaga
Kui mõelda Eesti arhitektuurihariduse peale, siis on viimasel ajal ajakirjandusest jooksnud läbi hoiak, et kuna Eesti on nii väike, siis mitut kõrgkooli, kus võiks saada arhitektikutse, pole vaja, või kui on mitu kooli, nagu seda on ka praegu Eestis, siis tuleks selgelt spetsialiseeruda ning akadeemilist kraadiõpet võiks anda ikkagi ainult ühes kõrgkoolis. Akadeemiline kõrgkool oleks siis Eesti kunstiakadeemia, kus arhitektuuriosakonna saabki lõpetada ainult magistrikraadiga,…
-
Annette Messager oma installatsiooniga „Villased sõrmed” (1997-98) EMMAs. Pressifoto
Helsingis näitustel käies kipub ikka veel rikka ja eduka mehe koju sattunud vaese sugulase tunne olema. Kuigi meie kunstipildi viimase aja ilminguid ning potentsiaalset arengut silmas pidades oleks õiglasem väikese õe ja suure venna metafoor, kuid midagi pole parata: vaatamata tõsiasjale, et suured rahvusvahelised näitused lähevad järjest rohkem maksma ning suured mainekad muuseumid ei nõua mitte ainult eksponeerimise, vaid ka pakkimise ja…
-
Lõppeva aasta pressilemmik sotsioloog Juhan Kivirähk tõdes aastakokkuvõttes, et vaatamata eeldusele, et Eesti kuulub Euroopa Liidu täisväärtuslike liikmete hulka, pole me läinud demokraatliku Euroopa avatud ühiskonna, vaid hoopis astunud suure sammu suletud konservatiivse riigikorralduse suunas. Näidetena tõi ta aprillilõpu sündmused ja „tantsu” õiguskantsleri valimiste ümber. Kunstiaasta, nii tehtud kunsti, kunstisüdmuste kui ka kunstielu peale tagasi mõeldes on pilt õnneks märksa ambivalentsem.
Vabadussõja samba valik osutab küll otseselt soovile ennast (ja…
-
Intervjuu Marko Mäetammega, kes esindas tänavu Eestit Veneetsias ja kellel oli äsja Hobusepeas näitus.
21. XI lõppes järjekordne Veneetsia biennaal, seekord juba 52. Ka Eestile oli see oluline, sest kümme aastat tagasi, 1997. aastal, oli eesti kunst Veneetsia biennaalil esimest korda riigi tasandil väljas. Tollal küll ilma paviljoni või galerii kaitsvate seinteta Giardini lähedal kaldapealsel Jaan Toomiku ja Raoul Kurvitza mõjusate installatsioonide ning Siim-Tanel Annuse performance’i näol.
-
Leonhard Lapini multimeedium „Multiplitseeritud inimene”: Kristel Leesmend, Uku Uusbergi ja Indrek Ojari. Oliver Kulpsoo
II NU performance’i-festival ei lõppenud küll sellise võimsa akordiga nagu esimese Gob Squadi „Super Night Shat”, mis tagantjärele pani kogu festivali teisiti vaatama. Kuid tänavune algus Martin Creedi lahedalt vaimuka varietee-etendusega, mis pööras pea peale üleforsseeritud tähenduste otsimise, ning kulminatsioon Leonhard Lapini „Multiplitseeritud inimese” remake’i näol lubavad üritust pidada kordaläinud sündmuseks. Ka seminari ning filmide arutlev-lisanduv kihistus…
