Pille-Riin Purje

Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.

Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.

Asendamatud on suvelavastused, kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed.

„Kalaranna 28“ on tulvil üllatusi ja humoorikaid vinjette nii Uku Uusbergile ülimalt iseloomulikes sõnamängudes ja muusikapuhangutes kui ka osavasti läbikomponeeritud ruumikasutuses.

Ringo Ramuli lavastus „Üle oma varju“ on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid.

„Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu on Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu.

Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit.

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.

Tallinna Linnateatri Põrgulavale oli „Põhjas“ nagu loodud, aga Uku Uusberg allutab isikupärase totaalsusega ka Salme kultuurikeskuse suure lava.

Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsiooni­tunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.