Pille-Riin Purje

Ringo Ramuli lavastus „Üle oma varju“ on põnevusega jälgitav, tulvil mänglevat kergust, lenduvat absurdimõõdet ja üllatavaid üleminekuid.

„Armuleivasööja“ põhiväärtus ja -võlu on Aivar Tomminga meisterlik, igal viivul läbitunnetatud, isikupärane lavaelu.

Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit.

Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“ ja Eesti Noorsooteatri „Röövlitütar Ronja“ on sügavad ja ausad muinaslood, palsam näitlejate ja publiku hingele.

Tallinna Linnateatri Põrgulavale oli „Põhjas“ nagu loodud, aga Uku Uusberg allutab isikupärase totaalsusega ka Salme kultuurikeskuse suure lava.

Ingomar Vihmari „Kolm õde“: ühelt poolt mängukergus, improvisatsiooni­tunnetus, näitlejate ülim loomulikkus, teiselt poolt detailitäpsus, ranged raamid.

Aare Toikka lavastustes põrkub sureliku inimlapse õnneotsing ja armastuselootus ühiskondliku (poliitilise) mänguvälja küüniliste mängureeglitega.

Näitelavale on ilmunud korraga kaks salapärast inspektor Goole’i: John B. Priestley näidendit „Inspektor tuleb“ mängitakse nii Tallinna Vene teatris kui ka Tartu Vanemuises.

Anton Hansen Tammsaare miniatuure näeb-kuuleb (sõna)laval õige harva. Ega neid olegi lihtne lavakeelde tõlkida.

Jaak Vausi meenutused lavastuste loomisest põhinevad inimsuhetel, on värvikad, ausad, õnneks varjamatult isiklikud.