Pille-Riin Purje

Taago Tubina lavastajateemat saab iseloomustada nii: võõrandumine lähedaste vahel, katkised (pere)suhted kui liigestest lahti aja peegeldus, serveeritud tragikoomilises mängulaadis.

Vene teatri „Kangelaste“ suur väärtus on kolme eriilmelise ja isiksusliku näitleja – Aleksandr Ivaškevitši, Rain Simmuli ja Ģirts Krūmiņši – kohtumine laval.

Eesti Teatri Agentuuri idee tähistada oma 30. aastapäeva maratoniga, kus loetakse ette katkendeid kolmekümnest eesti näidendist, on vaimustav, ehkki omajagu riskantne.

Alo Kõrve kohtumine George’i rolliga on hästi ajastatud nii tegelase eakaaslasena kui ka näitlejameisterlikkuse poolest.

Eili Neuhausi lavastuse „Öö õigus“ väärtus on aus südamevalu ja tundlik kujundisüsteem, mis välistab plakatlikkuse.

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.

Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.

Kuressaare teatri „Üksildane lääs“ on ansamblilavastus: terviku määrab partnerlustaju, koosmängus toimivad vaimukad-löövad puändid ja valusad kontrastid.