
Autor Tadeusz Słobodzianek on näidendi „Meie klass“ komponeerinud targalt, vaataja vastuvõtuvõime piire tajudes.

Priit Põldma lavastus „Kotka tee taeva all“ kinnitab usku: kuuldused psühholoogilise teatri surmast on tugevasti liialdatud.

Vaimukas idee on kõrvutada kahe paari igatsusi: inimlaps elab maa peal ja unistab elust mere põhjas, sisalikud seevastu tulid alt üles, veest maale, neile tundmatut elu uurima.

Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku.

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.

Eili Neuhausi mängulise naivismiga lavastatud teatrimuinasjutt kaitseb inimlikku headust – usub sellesse ja usaldab seda.

Lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ saab just lauludest aja peegeldus ja ajastu lühikroonika.

Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled.

Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.