Pille-Riin Purje

Eili Neuhausi mängulise naivismiga lavastatud teatrimuinasjutt kaitseb inimlikku headust – usub sellesse ja usaldab seda.

Lavastuses „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ saab just lauludest aja peegeldus ja ajastu lühikroonika.

Kui kirsiaed on müüdud, kerkib õhku ja kaob silmist ka ilmatu suur ebatavaline lühter, kus lampide või küünalde asemel on kaunid valged linikud ümarates raamides ja valged suled.

Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena.

Urmas Lennuk on varemgi kirjutanud oma näitemängudesse raamatutegelaste paineid ja raamidest ehk raamatukaante vahelt väljamurdmise soove.

Mehis Pihla ja Siret Campbelli lavatekst, kus tegelased kannavad samu nimesid kui Henrik Ibsenil, on sedavõrd universaalne, et lausa nõuab tõlkimist.

Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.

Sergei Golomazovi lavastatud „Tavaline ime“ kulgeb justkui õhutühjas mänguruumis. Ainus habras vihjeke praegusajale on ehk päevalill, mille Kuningas saabudes kaasa toob.

Asendamatud on suvelavastused, kus tegelasteks on mängukohas või selle ligiduses kord reaalselt elanud ja tegutsenud inimesed.

„Kalaranna 28“ on tulvil üllatusi ja humoorikaid vinjette nii Uku Uusbergile ülimalt iseloomulikes sõnamängudes ja muusikapuhangutes kui ka osavasti läbikomponeeritud ruumikasutuses.