-
Nii René Guénon kui Haljand Udam pühendasid aastakümneid oma elust sellele, et süüvida tõelise ja igikehtiva traditsiooni olemusse.
Eestis René Guénonist rääkides on võimatu jätta rääkimata Haljand Udamist. Udam õppis aastail 1963–1971 esmalt Taškendi ja seejärel Moskva ülikoolis, omandades teadmisi ja huve, mis tegid võimalikuks selle, et ta mitukümmend aastat hiljem tõlkis eesti keelde „Nüüdismaailma kriisi”. Oleks ebapiisav öelda, et Udami huvi idamaiste mõttevoolude ja kirjanduse vastu viisid ta edasi otsima…
-
Kahtlemata on Haruki Murakami „Kafka mererannas” kirjandus, mis meeldib paljudele. Seejuures peab olema ettevaatlik, et mitte lasta „Kafkal mererannas” endale meeldida valedel põhjustel.
Haruki Murakami, Kafka mererannas. Tõlkinud Kati Lindström. Varrak, 2008. 588 lk.
-
Nii nagu kipuvad suurtest kirjanduspreemiatest meie kultuurimeedias tähelepanu saama vaid ingliskeelse maailma omad (erandina Nobeli preemia), nõnda kipuvad ka meie tõlkekirjanduse riiuleid poodides ehtima vaid ingliskeelsete autorite preemiaromaanid.
Eesti keelde tõlgitava ilukirjandusega on lood halvad. Asi ei olegi mitte niivõrd ega eelkõige tõlgete kõikuvas kvaliteedis või pealiskaudses toimetamises. Pigem on see eesti keeles ilmuva ilukirjanduse suvalises ja selliselt kõike muud kui ülevaatlikus valikus.
-
Ilmselgelt ei ole Teet Kallas tahtnud oma 1972. aastal ilmunud esikromaanis „Heliseb-kõliseb. . . .” jääda pelga lihtsuse ja kuiva tõepärasuse rüppe ning raputab lugejat pärast esialgset naturalistlikku märja suveõhtupooliku kirjeldust päris korralikult.
Teet Kallas, Heliseb-kõliseb. . . . Pegasus, 2008. 522 lk.
-
Nii Aimée Beekmani kui ka Aita Kivi uues romaanis on süüvitud eri moel ja tulemustega oma (tegelaskujude) minevikku.
Aita Kivi, Lähedal. Ajakirjade Kirjastus, 2008. 240 lk.Aimée Beekman, Proovielu. Varrak, 2008. 200 lk.
-
Toomas Alatalu kirjeldab 2. mai Sirbis Jugoslaavia lagunemisel tekkinud väikeriigi nime ümber juba teist aastakümmet kestvat vaidlust. Artikkel algab sissejuhatusega ajalukku, Makedoonia saatust on võrreldud Soome idapiiri ja Karjala omaga. Alatalu lausub, et „on kümneid naaberriike, kus on samanimelisi provintse või piirkondi, ja see ei too kaasa mingeid probleeme. Olukord aga muutub niipea, kui üks naabritest kuulutab end iseseisvaks riigiks, sest miks mitte nüüd enda kätte saada ka teine samanimeline…
-
Mehis Heinsaare magus melanhoolia kõlab justkui vastus Oswald Spengleri seisukohale, et tema ajalookäsitlus ei kutsu mitte üles resigneeruma, vaid stoiliselt taluma seda, mida toovad tänapäev ja tulevik.
-
Popkirjanduse taustaks on suurlinliku Saksamaa reaalsus, mille on sünnitanud kombinatsioon suhtelisest majanduslikust heaolust ning noorte hirmust elluastumise ees.
Mõned saksa popkirjanduse teosed on saadaval ka eesti keeles. Thomas Brussigi „Kangelased nagu meie” (Tänapäev, 2004, tlk Eve Sooneste) ja Sven Regeneri „Berliini bluus” (Varrak, 2007, tlk Tõnis Tatar).
-
Eesti kirjandusloo ilmselt kõige paksema ilmunud debüütromaani keskne küsimus on: mis on õnn ja kuidas seda ära tunda?
-
piia ruber
Möödunud aasta lõpus ilmus eesti keeles üks kummaline tekst, mis äratas lugemisel kohe paralleele ühe teise kummalise tekstiga. Sobilik on aga alustada algusest ning rääkida esmalt ühest palju varem ilmunud tekstist.
