Olen üle suve kummitusena kaasas kandnud Kertu Moppeli lavastuse „Rahvavaenlane“ (Eesti Draamateater) avastseeni.
Lavale tuleb naine. Ta askeldab veidi ja võtab siis kätte noolepüstoli, millega sihib kummutil seisvat objekti. Esimene nool läheb lendu, kuid ei taba. Nii juhtub ka teise ja kolmanda püstoli salves oleva noolega. Ehk ei peagi tabama, sest kuigi naine sihib, on ta seejuures üksjagu ükskõikne. Nii jalutab ta ka rahulikult ruumi teise seina ääres oleva kummutini, et…
Kuigi Eesti Teatriliidu kokku kutsutud auhindade töörühma aruanne* avaldati just enne jaanipäeva, ei tähenda see sugugi, et loodetaksegi suviselt loiule reaktsioonile. Otse vastupidi: töörühma esitatud üheksa ettepanekut vajavad hädasti kommentaare, vastu- ja pooltväiteid – eriti neilt, kes muutusi on nõudnud.
Jah, töörühma koosseis (erialaliitude ja -ühenduste esindajad) on tinginud ka järelduste ettevaatlikkuse, kuid ilmselt oskab igaüks aruandest välja lugeda, milliste teemade puhul kellel oma territooriumi kaitsmise instinkt on välja löönud. Siin…
Nukuteatris pole poliitilist teatrit sugugi vähem kui sõna- või muusikateatris: alati on kunstnikke, kes hindavad teatri poliitilist potentsiaali, nagu on nad ka alati vähemuses.
„Etenduskunst kui autonoomse tähendusega praktika vajab aga minu hinnangul veel sisustamist,“ nentisin eelmises rubriigikandes, olles kõrvale heitnud mitterepresentatiivsuse, autobiograafilisuse ja kehalisuse võimalike edasiaitajatena.1 Üldse olen ma „ÜKT“-sarjas tegelenud märkimisväärselt palju välistamisega, selmet pakkuda positiivset programmi. Kus häda kõige suurem, seal pööratakse ikka pilk lootusrikkalt oma varasemate mõtete poole, sest mis on üks autoriveerg autotsitaatideta. Mu kavatsus oli siiski siiras – seejuures muidugi ka egotsentristlik –, kui võtsin ette seni avaldatu…
Arutelu etenduskunsti mõiste üle elavneb. Anneli Saro toob oma panuses välja mitu küsimust, mille põhjal on hea edasi mõelda.1 Kuidagi ei tahaks nõustuda tema etenduskunstide ühisauhinna tekkeloo tõlgendusega: „Mis oli selle meistri mõtteis, kes sellise auhinna lõi? Meister nägi, et klassikaline jaotus sõna-, muusika- ja tantsuteatriks enam alati ei toimi, lavastused ei mahu vormi ära ning tekkis defineerimatu ülejääk.“ Aga nõustuma peab, sest just sel põhjusel praegune statuut selline sai.
Asjatu…
Taavi Tõnissoni lavastus ei peegelda otseselt praeguses Eestis toimuvat, kuigi kohtusüsteemi ebaõigluses süüdistamine on meilgi ühe poliitjõu retoorikas kesksel kohal.
Kas Eero Epneri, Juhan Ulfsaki ja Mart Kangro „Workshop“ (Kanuti gildi saal, 2018) on sõnalavastus või etenduskunst, selles on küsimus. Teatri aastaauhindade galalt viis see lavastus koju etenduskunstide ühisauhinna, aga mitte see pole tekitanud nurinat, vaid hoopis tõik, et sõnalavastuste žürii seda lavastust isegi ei nomineerinud. Jätan siinkohal kõrvale lihtsa loogikavea, et ühe teatriliigi žürii nominatsioonita jäämine tähendab automaatselt, et lavastus ei kuulunud selle hindamiskomisjoni huvivälja, sest üle saja sõnalavastuse…
„Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“ on praegu vaata et poliitilisim näidend Eesti teatris ja selle üle võib vaid heameelt tunda.
Vene teatri ja Vaba Lava Narva teatrikeskuse „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, autor Paweł Demirski, tõlkija Irina Kisseljova, lavastaja Juri Muravitski, kunstnik Piret Peil, kostüümikunstnik Kalle Aasamäe, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Vladimir Džumkov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Karin Lamson, Tatjana Kosmõnina, Natalja…
Kunagi ei tea, millal justkui nutikalt valitud taktika hakkab esialgsele eesmärgile hoopis vastu töötama. Nüüdistants on pidanud Eestis üsna lühikese aja jooksul (vaid kahe kümnendiga alates 1990ndatest) end mitte ainult defineerima, vaid ka oma eluõigust tõestama. Ühelt poolt tuli end balletikunstist lahti, iseseisvaks mõtestada1 ning see ka üksjagu kiirelt õnnestus. Teiselt poolt pidi nüüdistants kehtestama end võrdsena (nii publiku- ja kriitikahuvi kui ka riikliku rahastamise mõttes) sõnateatriga, mis on Eestis praegugi…
Manipulatsioonile vaatamata – ja ehk just seetõttu – on Milo Rau „Jumala tall“ üks viimaste aastate elamuslikumaid lavastusi.
Festival „Brandhaarden“ ehk „Tulipunktid“ 24. I – 6. II Amsterdamis. Programmis Milo Rau lavastused.
Huvitav, kuidas avalikkus reageeriks, kui Endla, Ugala või Rakvere teater tuleks välja manifestiga, kus on kirjas, et „Igas lavastuses peab kõlama vähemalt kaks keelt“, „Igas lavastuses peab laval olema vähemalt kaks inimest, kes ei ole professionaalsed näitlejad. Nende hulka ei…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.