-
Ülikoolis õpetati meile, et kõik, mis laval, on tähenduslik. Kahtlen, kas igal tulekustutil ja punasel lõngakeral Mati Undi lavastustes oli enamat eesmärki eneseviitelisusest, kuid see polegi oluline – kriitikutena on meie kohus seda vähemalt otsida. Ega pole festivali „UNT!” logogi – mees kassi varjuga – pikkade teoreetiliste arutelude tulemus, pigem sündis see assotsiatiivselt kuskil teadvuse ja alateadvuse piiril. Viimane on aga koht, mis peidab inimese allasurutud poolt, olles omamoodi teadvuse…
-
Mis juhtub, kui publikul avaneb võimalus mõjutada etenduse kulgu?
Rimini Protokoli lavastus „Call Cutta in a Box” on 50minutine telefonikõne teatrikülastajaga.
-
Milleks teatrikriitikale teater
-
Kaks tundi teatrisõitu, peategelaseks ka Tallinn oma elanikega
Tallinnas sõidab ringi veoauto, mille üks külg on klaasist ning laadungiks turvavöödega kinnitatud vaatajad. PRESSIFOTO
-
Teater, mis iseenda piirid kahtluse alla seab, on elujõuline.
Belgia trupi CREW viimaste aastate huvi on virtuaalmaailmas toimuvad etendused. Korraga on vaid üks vaataja, kelle silmad kaetakse videoprillide ning kõrvad klappidega, lõigates ta täielikult reaalsusest ning jättes ta absoluutselt läbi kõrvaklappide käsklusi jagava näitleja meelevalda.
-
Päriselt maskivaba pole meist keegi, isegi siis mitte, kui oleme vanaemal külas.
„The Migrant Body” uurib oma mina kaotamist võõras kultuuris. ANDRES ADAMSON
-
Groningeni festival on üks Hollandi paremaid saladusi.
“Sonja”: Alvis Hermanis on geniaalne atmosfäärilooja, kes saavutab tulemuse näitlejaid usaldades.
-
Nii mõnigi kriitik, mina sealhulgas, on meie loojatele poliitilise teatri puudumist ette heitnud. Tavaliselt tõstatatakse teema jälle siis, kui mõnelt välisfestivalilt naastakse. Noh, ma olen ka värskelt kahel festivalil käinud, nii et siit see tuleb.
-
-
XXI sajandi tõbi: isegi kui mind miski otseselt ei ohusta, olen ikkagi hirmust halvatud.
Põhjusi, miks neid kaht lavastust – suurelt reklaamitud ja vähe kiidetud Laura Cunninghami naistekat “Beautful Bodies” ja armsusepedaalil sõtkuvat vaoshoitud Axel Hellsteniuse ja Ingvar Ambjørnseni “Ellingut” koos ühes artiklis mitte käsitleda, on esmapilgul muidugi mitmeid. Esimene sihib suurt publikut ja meelelahutamist, teine on tõmbunud intiimsesse ruumi, et jõuda väheste pealtvaatajatega ühise kõikehaarava atmosfäärini. Üks tegeleb teemadega…
