$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Ei piisa enam maailma portreteerimisest – seda tuleb muuta. Eesmärk pole tegelikkust kujutada, vaid muuta taasesitus tegelikkuseks.

Just tuumikrollides näitlejate suhe oma tegelasse ja sündmustesse nende ümber muudab Andres Noormetsa lavastatud „Kirsiaia“ intrigeerivaks.

Komejanti saanuks muidugi vähem olla, aga mõnikord äratab surnud üles vaid vali naer – kui ka vaid hetkeks.

Üksjagu keeruline on mõista dramaturgide Sveta Grigorjeva ja Mihkel Seedri valikuid või õigemini nende tegemata jätmist.

Teatrilavastaja Merle Karusoo portreteerimiseks on filmis „Sõelaga vett. Merle Karusoo“ liiga palju kasutamata võimalusi ja kohustuslikke teemahaakeid.

Kaoses aimdub kord ning lavastaja tuumküsimus: kui igaühel on oma tõde, siis kellel on õigus otsustada, milline neist tõdedest kehtib kõigile?

Selles mõttes on „Bäng“ tüüpiline saksa teater, et enamik teksti antakse otse publikusse ja lugu jutustatakse teadlikult just neile.

„Läbi kukkumine“ on ühtaegu ruumiinstallatsioon – ruumi, mille konstruktsiooni kannavad etendajad – ning lubadusena ka osavõtuteater, kus publikule on antud võimalus ruumis ringi liikuda.
Kertu Moppeli „Mefisto“ on ennekõike Höfgeni ja Juhan Ulfsaki keskne lavastus ning teised osad on paljuski toetavas rollis.
Näitlejalt eeldab „Perplex“ teravat teadlikkust oma tegelaskujudest, aga ka loomingulist distsipliini, et jääda ka ümberkehastumisel kindlaks samale tegelasülesele rollituumale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.