-
Kriitiline analüüs näitleja Jaak Printsi konverentsiettekandele, kus räägiti teadmatusest tarkuse allikana.
Umbes kuu aega tagasi pälvis ühismeedias tähelepanu video Jaak Printsi ettekandest konverentsil „TEDxTartu 2012”.1 Printsi kõne, kus räägitakse teadmatusest tarkuse allikana, väärib tähelepanu ainuüksi seetõttu, et juhud, kui eesti teatripraktik mingi nähtuse üle põhjalikult ja avalikult arutleb, on haruharvad. Enamasti piirduvad praktikud teatrikunsti ennast puudutavate aruteludega, mida garneeritakse elufilosoofiliste repliikidega. Prints aga on läinud kaugemale ja väärib selle eest tunnustust.…
-
Uku Uusbergi võim eesti teatri üle on kui lapse võim armastavate vanemate üle.
Uku Uusbergi autoriteater on kahtlemata üks huvitavamaid nähtusi praeguses eesti teatris. Pärast tema Eesti Draamateatris etendunud lavastuse „Kuni inglid sekkuvad” nägemist jõudsin veendumusele, et Uusberg ei ole huvitav mitte eeskätt teatrikunstiliselt, esteetiliselt. Väidan, et Uusbergi autoriteatri veenvus ja menu on seletatav eelkõige sellega, et tema lavastused on rõhutatult, jõuliselt truud eesti teatrile nii omasele romantilisele kunstikäsitusele. Uusbergi võim…
-
Vt Sirp 24. VIII.
Anders Härmi kureeritud näituse „Ihade kollektsioon. Privatiseeritud kunst” kohta ilmus eelmises Sirbis pikem ülevaade, sestap ei hakka ma Eesti nüüdiskunsti eraviisilist kollektsioneerimist käsitleva näituse kirjeldamisele leheruumi kulutama. Küll aga pean vajalikuks polemiseerida näituse idee ja teostuse üle. EKKMi pressiteates välja hüütud eesmärk – „abstraktse kollektsionääri koondportree väljajoonistamine” – on paljutõotav, ent näitust külastanuna tuleb nentida, et kuraator ei täitnud täielikult oma lubadust.
Ekspositsioon algab intrigeerivalt. Neli esimest eksponaati…
-
Aktsioon asub eheda teo ja professionaalse etendamise murdekohal, paikneb ehk isegi lähemal teole kui teatrile.
Aktsioon „Esimene lugemine. Reformierakonna juhatuse koosolek” 5. VI teatris NO99.
Risto Kübar, kes aktsiooni „Esimene lugemine. Reformierakonna juhatuse koosolek” alguses loeb ette Silver Meikari artiklit, teeb seda ebaprofessionaalselt. Kübar seisab laval, tal on ebamugav, ta ei näitle ebamugavust. Kübar tammub, sikutab kaela soonivat lipsusõlme, sügab kukalt, annab teksti kohmakalt, monotoonselt, kastes suu kuivavat limaskesta aegajalt plastpudelist. Publikut…
-
Režissööri paistab imelapse puhul huvitavat pigem küsimus, kas erakordne anne õigustab lapseealise orjastamist.
Dokumentaalfilm „Tööpealkiri „Imelaps”” (Baltic Film Production, 2012, 57 min), režissöör Marianna Kaat, operaator Rein Kotov, helirežissöör Ivo Felt, monteerijad Max Golomidov ja Liina Triškina, helimonteerijad Margus Tammela ja Markku Tiidumaa, produtsent Marianna Kaat. Esilinastus 5. IV kinos Artis.
Dokumentaalfilm „Auk nr 8” (Baltic Film Production, 2010, 124 min), režissöör ja produtsent Marianna Kaat, operaator Rein Kotov, helilooja Timo Steiner,…
-
Eesti teater vajab moraalset ärkamist, omaenda „Ühtset Eestit” ja oma „valimiskoole”.
Naistepäevases Sirbis ilmus teatri NO99 dramaturgi Eero Epneri artikkel „Kunstis vastandusi ei ole”, kus autor soovib Tallinna Linnateatri ja NO99 kunstiliste valikute pinnalt vastandamise lõpetamist. Olen Epneriga nõus selles osas, et pole kuigi mõttekas pidada teatrit NO99 Tallinna Linnateatrist pelgalt sellepärast paremaks (või vastupidi), et nende kunstiline fookus või nägemus teatri rollist asuvad teatrikunsti maastiku eri koordinaatidel. Sama mõttetu oleks…
-
Vaatluse all on 2011. aastal Eesti Nukufilmis tehtud neli uut linateost.
Möödunud aasta novembris toimunud animafilmifestivali „Animated Dreams” programm kutsus üles vaatama „uut ja uhket eesti animat”, mis pakkuvat „ülevaadet väärikaimatest meistriteostest, mis Eestis viimase aasta jooksul tehtud”. Festivali turundustüüpide enesekindlate väidete kontrollimiseks vaatasin nelja möödunud aastal valminud animafilmi, mille sünopsised kõlavad tõepoolest uhkesti. Hea küll, ei ole ma eile sündinud ega arvagi, et kunstiturunduses oluliselt vähem vahutataks või segast pekstaks…
-
Paavo Matsin, Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit. Kujundanud Kaido Kivitoa, Mait Laas, Kristjan Mändmaa, Arbo Tammiksaar ja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz. Lepp ja Nagel, 2011. 75 lk.
Ei saa kuidagi nõustuda siin-seal välja hõigatud väidetega, nagu oleks Paavo Matsini „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” läbimatult krüptiline, müstiline või alkeemiline tekst, mille lugemine selle sõna tavatähenduses on võimatu ja kuhu seetõttu hoopis viskuda tuleb. Kuigi raamatu aines on alkeemia ja sellega seotud üleloomulikud…
-
Teatrisse ei minda ülbelt, nina püsti, pilk valmis pilkeks. Teater pole kõrts ega kohtumaja, kuhu tulla ärplema või õigust nõudma. Teatrisse tuleb siseneda alandliku meelega, hing avali, süda soe.
Kuu aega tagasi, kui olin ärganud nooblis Riia hotellitoas Balti teatrifestivali pidustuste järgsest tuumapohmellist, saabus valus selgusehetk: minust on saanud teatrisõltlane, keegi, kes vajab teatrit edevuse toitmiseks, aga kes juba ammu ei armasta, austa ega naudi seda. Viie päeva jooksul olin vaadanud…
-
Tallinna Linnateatri „Amy seisukoht”, autor David Hare, lavastaja Mladen Kiselov, kunstnik Iir Hermeliin, helilooja Jaak Jürisson ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Mikk Jürjens, Hele Kõrve, Helene Vannari, Anu Lamp, Kalju Orro ja Kristjan Üksküla. Esietendus 29. X Taevalaval.
Selle kirjutise asemel pidi ilmuma Tallinna Linnateatri ja Mladen Kiselovi lavastuse „Amy seisukoht” arvustus. Pärast pikka kaalumist otsustasin, et loobun lavastust arvustamast, pean aga sellegipoolest vajalikuks oma valikut avalikult põhjendada.
