
Sveta Grigorjeva „Fakerz“ on pealtnäha rahustavalt pretensioonitu lavastus, nii pretensioonitu, et vaevu kvalifitseerub lavastuseks.

„Teises toas“ ja „Kui sa tuled, too mul lilli“ kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat vaikusekaant kaastundlikult.

Telefonilavastuse „Kuuluvusharjutused“ põhjal saab öelda, et Vabamu tegi vale sammu, aga õiges suunas.
Henessi Schmidt: „Kui tahta maailma muuta, tuleb leida tasakaal idealismi, pragmatismi ja terve huumori vahel.“
Epistlit võib ju teatris lugeda, aga seda võiks teha veenvamalt kui teater Must Kast kapitalismikriitilises lavastuses „Sada sekundit südaööni“.
Henrik Kalmeti naljadel on teraapiline mõju: Kinoteater aitas Toidupanka toidu hankimisel ja andis annetajatele vastu heatahtliku enesevaatluse vahendid.

Riia Uue teatri „Ajaloo uurimise komisjon“ on Alvis Hermanise ja ta trupi vaimukas teatraliseeritud essee Läti ühiskonda pikka aega ärevil hoidnud KGB toimikute avalikustamisest.

Andrei Ivanovi on vallanud Pariisi kirjeldamise kirg ja seda teeb ta suurepäraselt, kuid tema elegantsis on siiski liigset lohakust.
Vaba Lava „Elagu elu, mis põletab rinda“ pole lavastus lavastuse sündimisest, pigem on see aus aruanne koostöölavastuse ebaõnnestumisest.

Kas naise kirjutatud teos peaks eos olema hea veel millegi muu kui lugemismõnu pakkumise pärast, et olla tõeliselt hea?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.