-
Koldits sunnib publikut ühelt vaatamisrežiimilt teisele lülituma.
„Ohvrit mängides”. Peakokk – Kalju Orro, Valja – Priit Võigemast.
-
Ugala külalisetendus Vene Draamateatris 17. II.
Teater on tänapäeva hektilises maailmas väga eriline sotsiaalse suhtlemise vorm. Kui mitusada inimest maksab raha, peseb kaenlaalused, viigib püksid selleks, et tulla oma vabast ajast kolmeks tunniks teisi elavaid inimesi kuulama, nendega kaasa mõtlema, siis nõuab see enesedistsipliini ja austust enese ning teiste vastu – s.t kultuursust – ning pakub lavastajale, kunstnikule ning näitetrupile iga kord suure väljakutse: kas ma õigustan usaldust?
-
Kui riigiteater raiskab oma tähtnäitlejaid rämpstekstidele, tekib tahtmine pöörduda riigikontrolli, tarbijakaitseametisse või videolaenutusse.
„Kohatu visiit”: Cyrille – Andrus Vaarik, medõde – Anneli Rahkema. RAKVERE TEATER
-
Linnar Priimägi kirjutas 26. I Sirbis elegantse artikli kunstniku ja tema kunsti mõõdust. Priimäe põhikategooria kunsti mõõdu määratlemisel on suurus ja väiksus. Priimäe kriitikupositsioon on elitaarne, klassikalise kõrgkultuuri nostalgiast kantud. Sarnaselt Rein Veidemanniga esindab ta koolkonda, kes igatsevad suurvormide ja kadunud kuldajastu järele.
-
Jürgen Rooste kurdab eelmise aasta 21. detsembri Sirbis laisa kirjanduse (luule) rohkuse üle. Kirjutavad, avaldavad, aga miks, see jääb mõistatuseks. Tekstid sageli settimata, kogud toimetamata. Debüüte on aga rohkem kui kunagi varem. Palju müra. Ülevast žanrist on saamas subkultuur.
-
Jürgen Rooste kurdab eelmise aasta 21. detsembri Sirbis laisa kirjanduse (luule) rohkuse üle. Kirjutavad, avaldavad, aga miks, see jääb mõistatuseks. Tekstid sageli settimata, kogud toimetamata. Debüüte on aga rohkem kui kunagi varem. Palju müra. Ülevast žanrist on saamas subkultuur.
