-
Kumbki mängib oma mängu, Rulfo elu- ja surmataju piire, Vihmar žanripiire kombates.
Juan Rulfo, „Pedro Páramo”, tõlkinud Tatjana Hallap. Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar, kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena), kostüümikunstnik Jaanus Vahtra (külalisena). Mängivad Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Kersti Kreismann, K aie Mihkelson, Viire Valdma, Mari-L iis Lill, Hilje Murel, Laine Mägi, Britta Vahur, Mihkel…
-
Kõrtsiasukate sisemine õud kadus näitlejate mängulusti sisse ära.
Conor McPherson, „Teisel pool”, tõlkinud Peeter Sauter. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Vadim Fomitšev, muusikaline kujundaja Peeter Rästas. Mängivad Toomas Suuman, Peeter Rästas, Ülle Lichtfeldt, Velvo Väli, Erni Kask. Esietendus 13. XII 2008 Rakvere teatris.
Kunst, nagu Marcel Duchamp kunagi pissuaari poodiumile paigutamisega edukalt demonstreeris, on nihestamise akt. Kunstiline elamus kutsutakse esile argiste objektide ja nähtumuste uude keskkonda asetamisega, uue tervikliku vaatamisviisi või tajukogemuse vahendamisega.…
-
Inimene ilma kodulinnata on tühi koht. Ta on eksinud hing.
Billy Roche, „Vaene loom vihma käes”, tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Liisa Smith (London), kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Ragne Pekarev, Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Martin Kõiv. Vanemuine, esietendus Sadamateatris 15. XI.
Liisa Smith on lavale toonud iiri näitekirjaniku Billy Roche’i loo, mille läbivaks teemaks on hüljatus ja selle talumise kunst. Steven (Jüri Lumiste) on pidanud aastaid kannatama kaaslinlaste…
-
„Misantroop” ei vastanud küsimusele, kas lavastus on pigem teatrielamust suretava või elustava alge teenistuses.
Molière, „Misantroop”. Lavastaja Markus Zohner, kunstnik Kristel Maamägi. Mängivad Tanel Saar, Katariina L auk, Margo Teder, Elina Pähklimägi, Ago Soots ja Meelis Põdersoo. VAT-teater, esietendus 12. X Kumu auditooriumis.
Edgar Allan Poe’ üks kummastavamaid novelle kannab pealkirja „Ligeia”. Novelli minategelane peab öist surnuvalvet oma värskelt lahkunud noore naise kambris. Koolnud näitsiku õõvastav lähedus kutsub esile viirastusi, Poe…
-
Sõda annab Rambo elule tähenduse, on ainus suhtlusvorm, milles ta ennast kindlalt tunneb.
„rambo”: Rambo – Risto Kübar.
-
Lihtne, siiras ja aus, vaba ideelisest, institutsionaalsest jäikusest ja pretensioonikusest.
„Vene rännumehe ülestähendused”: Ott Aardam ja Mart Aas. KAAREL NURK
-
Suvetuuri kontserdi vahepalade tasemel teksti ei saa nimetada näidendiks.
„Saun”: Hansahoovi saunalaval Hilje Murel, Ott Sepp, Merle Jääger, Tõnu Oja, Liina Tennosaar ja Veiko Täär. SILLE ANNUK/POSTIMEES/SCANPIX
-
Karusoo on halastamatul moel O’Neilli intiimse pihtimuse sotsiaalse teatri vankri ette rakendanud.
„Pikk päevatee kaob öösse”: James – Ain Lutsepp, Mary – Ülle Kaljuste.
-
Pärast elu mõttetuse äratundmist on kaks võimalust: end tappa või ängist üle saada.
„Üks joodik sõitis rongiga”: Venja – Erik Ruus. RAKVERE TEATER
-
Meisterlikult teostatud manipulatsioonil on alati inimlik ja sümpaatne nägu.
„Nürnberg”: Hanna Wizner – Katariina Lauk, Stefan Kolodziej – Aarne Üksküla.
