-
Õigus on neil, kes kahtlustavad noorlavastaja Kristjan Üksküla erakordses konservatiivsuses.
Tallinna Linnateatri „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, autor Max Frisch, tõlkija Aleksander Kurtna, lavastaja Kristjan Üksküla, kunstnik Aime Unt. Mängivad Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari. Esietendus 6. XI Hobuveskis.
„Nii noor mees ja teeb nii konservatiivset teatrit!” kõlas mu teatriseltsilise suust veidi pahandav repliik pärast Kristjan Ü ksküla lavastatud Max Frischi „Härra Biedermann…
-
Teatri NO99 „Tallinn – meie linn”, töörühma liikmed Eero Epner ja Tiit Ojasoo, giid Eva Klemets. Esietendus 29. IV Tallinna vanalinnas.
Teatri NO99 vanalinnaekskursioonilt-aktsioonilt lahkudes kuulsin pealt kahe kaasekskursandi nurinat. „Kas linnaekskursiooni vormis esitatud sarkastiline poliitkriitika on kuidagi väärtuslikum ajakirjanduses niigi levinud sõimust poliitikute aadressil?” küsis üks. „Miks peaksin NO -teatri giidi järel tervelt poolteist tundi ühe keskerakondliku linnavalitsuse ärastatud vanalinna maja juurest teise juurde kõmpima, kui olen meedia vahendusel…
-
17. septembri Sirbis kirjutab Mihkel Kunnus Tuuli Tauli luuleteose „Täiuslik ja turvaline” retseptsioonist, heites meeskriitikuile ette, et tekstide arvustamisel olevat lähtutud noore lauljanna-poetessi luulevälisest tegevusest-olemusest. Kui Kunnuse artiklit käsitada Tuuli Tauli luulekogu arvustusena (mida see muuhulgas näib olevat), siis on sel üsna mitu puudust: arvustaja peaks suutma lugejat veenda, et ta on enne seisukoha võtmist arvestanud alternatiivsete käsitlusvõimalustega ning et analüüsiks kasutatavad mõttesüsteemid lähtuvad arvustatava tekstist, aitavad seda avada, mitte…
-
Suve vahest kõige küpsem suveteatrisündmus oli Hiiumaal Tahkuna tuletorni jalamil etendunud „Tuulesaared”.
Iga suveteatrihooaega kokku võtva artikli kohustuslikuks osaks tundub olevat suveteatri määratlemise üritus. On suveteater tõesti pelgalt suvel mängitud teater või tuleb selle hindamisel siiski lähtuda teistest (loe: pehmendatud) kriteeriumeist „talveteatriga” võrreldes?
Teatritegemise spetsiifikat, mis oleks ainult suvelavastusele omane, on raske leida: projektiteatrit ja statsionaarkoosseisudega lavastusi, harrastajate ja elukutseliste koostööd, teatrimajade ja leitud mängupaikade kasutamist, kunstitaotlusega lavastusi ja kommertsteatrit esineb…
-
Jaak Jõerüüdi „Armastuse laiad, kõrged hooned” on eluväsinud ja surmatark luule.
„Võis olla nii, võis teisiti. Kuid üks, mis meelde jäi – / kui tahad kurbust varjata, siis varu kaitsekiht,” kirjutab Jaak Jõerüüt oma debüütkogus „Kaitsekiht” (1975). Värskes luulekogus „Armastuse laiad, kõrged hooned” on Jõerüüt kaitsekihist – luuletaja-maskist – loobunud ning jagab ehmatava siirusega oma elu- või (pigem) surmatarkust. Luulekogu pealkiri ja ilus kujundus (hall massiivne majasein, mille kaarakendevahelistel poolpiilaritel…
-
Uku Uusbergi krapsakas Jürka vastandub Põrgupõhja Jürka kui habemes vanamehenässi kivistunud kuvandile.
Emajõe Suveteatri „Põrgupõhja uus Vanapagan”, autor A. H. Tammsaare, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), muusikaline kujundaja Andreas W. Mängivad Uku Uusberg (Eesti Draamateater), Raivo E. Tamm, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Sandra Üksküla-Uusberg (Tallinna Linnateater), Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Janek Joost, Aarne Soro (Ugala), Martin Mill (Ugala), Nero Urke, Rein Pakk, Leino Rei, Merilin Kirbits jt. Esietendus 2.…
-
Tuuli Taul, Täiuslik ja turvaline. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Värske Rõhk, 2010. 80 lk.
Luulekogu kaanefotol seisab Tuuli Taul supermarketi õunaleti ees. Letil on ilusad, hea kaubandusliku välimusega õunad. Poetessi mõlemas käes on vili – välimuse järgi pakun, et vasakus erkroheline „Golden”, paremas punapõsine „Royal Gala” – silmad aga kiikavad igatsevalt hoopis paar riiulit allpool asuva kolmanda sordi poole. Tundub, et autor pole eelistuses veel kindel. Ometi näib Tuuli end supermarketis turvaliselt…
-
Andreas W kirjutas Sirbis nn tavavaatajate teatriblogidest1, mis oma kiire ja muljelise laadi tõttu andvat praktikutele sageli paremat tagasisidet kui regulaarne trükiajakirjanduse arvustusformaat. Andreas W väitel eelistavad paljud teatripraktikud blogijate tagasisidet kriitikute omale, sest et blogijate tagasiside on operatiivne, vabatahtlik ja muljeline, st vahetu, andes ausat aimu etenduse mõjust tavavaatajale. Tõsi ta on: kriitikut „segab” ju sageli etendust nautimast teadmine, et ta peab nähtust midagi arvama ja lisaks elukogemusele mõjutab…
-
Millest selline kehatundlikkus Raudsepa „Eikellegimaal”, on see omane pigem Pinterile või Raudsepale?
Pinteri tegelastele on suhtlemine teiste inimestega ränk ülesanne ja seetõttu püüavad nad ennast alati esitada kellegi teisena, et võimalikult vähe haiget saada. Nende kehakasutus on seega äärmiselt teadlik, samas ajab nende alateadvus „oma asja”: lõhkudes, rünnates, liibudes, paitades, hammustades . . . . Loo olemuses on peidus teatav koreograafilisus ja see tuleb tekstist, kõnelemisest, üles leida. Suurema osa leidsid näitlejad ise,…
-
Peeter Raudsepa lavastatud „Eikellegimaa” on Mati Undi „Majahoidja” mõtteline järg.
Rakvere teater on maha saanud järjekordse Pinteri tõlgendusega. Peeter Raudsepa lavastatud „Eikellegimaa” on mõtteline järg 2001. aastal Mati U ndi käe all lavale toodud Harold Pinteri „Majahoidjale”: neid kaht näidendit seob lugu tundmatust külalisest, kes, kord tuppa lastud, ei soovi enam lahkuda. Tuba, kus külalist vastu võetakse, on „Eikellegimaas” märksa väärikam kui „Majahoidja” töölisklassiuberik. Tegemist on jõuka, ent alkoholismi küüsi langenud…
