-
Märkusi Rousseau’ aastaks
Elevus kultuuris ja teaduses 28. juunil tipneva Rousseau’ aasta puhul (1712−2012), kuigi seda autorit ümbritseb kultuuri ja teaduse esikriitiku oreool, teeb päevakajaliseks ka tema progressi ambivalentsust käsitleva ajaloodiagnoosi. Õigemini selle historiograafilise saatuse tänapäeva ajaloofilosoofilise teesina („progressi hukatus”), mille sisendav jõud teeb Rousseau’st sotsiaalse antihistorismi eelkäija. Kuivõrd küsitav on ajaloovaatluse tähetornist meile ettekirjutuste tegemine, mismoodi peab Rousseau’ diagnoosi valguses historismitaevast nägema, püüavad regionaalse (kultuuriliselt sümbioosse) mäluajaloo aspektist illustreerida järgnevad…
-
Erinevad profiilid (teaduslikud, filosoofilised, publitsistlikud), mis avanevad vaadetes Karl Jaspersile (1883−1969), näitavad kõik tema eksistentsifilosoofia kolmest struktuuri: apelleerimine, kommunikatsioon, võitlemine. Viimane pole haiglane „võitlusparanoia”, mida ta käsitleb oma psühhopatoloogia uuringuis, vaid tema ajasituatsiooni analüüsides esile kerkiv heitlusmoment. Polühistori haardega, eriaegsete tekstide vastuvõtu võimega Jaspersil on ka ajaloolise omandamise retseptiivne aspekt sisemiselt agonistlik, sellele andis ta kõrges eas (1962. aastal artiklis „Hiiob”) lühivormeli kuju: „dogmaatika ja vabaduse vaheline võitlus”. Selle vormeli biograafilises…
-
Edvins Snore „Nõukogude lugu” ja selle didaktiline probleem
Eesti Televisiooni saatesarjas „Välisilm esitleb” 31. augustil näidatud ja 1. septembril (teadmiste päeval) korratud Läti ajaloofilm „Nõukogude lugu” (stsenarist ja režissöör Edvins Snore) on film marksistliku ja natsistliku sotsialismi kuriteovendlusest. Nagu teada, on seda dokumentaalseks „kõmufilmiks” nimetatud filmi näidatud Eestis ka enne ja pärast teleesitlust, muu hulgas spetsiaalselt ajalooõpetajatele. Film on valminud juba 2008. aastal, saanud auhinna ja etendanud teatud määral survevahendi osa…
-
Mõned arenguloolised märkused ajaloopoliitika kohta IIEetiliselt piiramatu võimupoliitika kritiseerimine on mineviku suure historiograafia üks neid tunnuseid, mis muudab teadusliku ajalookirjutuse enese mingil käsitluse astmel või etapil ajaloopoliitika spetsiifiliseks vormiks. Tõsi, esmapilgul võib lähtumine poliitilisuse primaadist ajaloo käsitlemisel äratada (poliitilise ajaloolase vastu) isegi umbusaldust. Kui pöördume aga sellise ajaloolase poole, nagu oli preisi-saksa historiograafia viimaseks suurkujuks peetav Gerhard Ritter, kes pidas 1960. aastate imperatiivi (kultuurilugu soodustagu patsifismi) vastustades ajalookäigu poliitilise mõõtme…
-
Mõned arenguloolised märkused ajaloopoliitika kohtaDialoogis Jörn Rüseniga ajalookirjutuse mõtte üle kirjutas Ernst Schulin pühendusteoses „Histoorika mõõtmed” (1998), et arenguprintsiibi järgimisel ei pruugi me jõuda üksnes õigema ja täpsema, vaid ka parema pildini minevikust („parema eilseni”). Kahe meie aja väljapaistva ajaloolase mõttevahetuse ajendiks oli episood Charles M. Schulzi koomiksist „Peanuts”, mida Umberto Eco nimetas 1960. aastail „väikeseks inimlikuks komöödiaks”. Rüsenit ja Schulini paelus antud juhul koomiksi keskse tegelase Charlie Browni lause…
-
Ennetusteadvuse probleemist ajalookultuuris: Heine ja Marx
Elamine ennustuste maailmas, nagu see on iseloomulik nii avaliku kui salajase poliitika sfääridele („foorumitele” ja „kabinettidele”), mis puudutavad majandust või sõjandust, diplomaatiat või ökoloogiat, niisamuti „apoliitilisele” eraelule, näitab igal sammul, kui palju mõjutab inimesi tulevik, sellele mõtlemine ja sellega tegelemine. Horoskoop, millest aastavahetusel loetakse välja endeid, kalender, mida lehitsedes märgitakse aasta peale ette ära kuupäevi, valimisnimekiri, mille koostamisel püütakse arvestada isikute poliitilise kasulikkuse ja sotsiaalse…
-
Lähendusi kultuuri fetišeerimise probleemile
Pärast Teise maailmasõja lõppu pöördusid Stalini riigis pagulastena sõjaaja ning sellega kaasnenud arestid üle elanud Euroopa vasakpoolsuse liidrid, keda oli revolutsioneerinud juba Esimene maailmasõda, tagasi koju. Nad olid läinud pakku Hitleri võimupoliitika tingimustes, kui polnud suurt valida. Uued stalinlikud repressioonid aga ootasid ees mahajäänuid. Vene ja loomulikult mitte ainult vene nõukogude intelligentsi sotsiaalses mälus on aeg 1946. aastast teise türanni surmani (1953) jäädvustunud diskussioonideks nimetatud pogrommide…
-
Ilmselt on aja vaim üldse ajaloolistes teadustes üks kõige suuremat karjääri teinud mõiste, mis on juhtumisi esmalt moodustatud Baltimaades.
-
Ajaloo- ja sotsiaalteaduslikus kirjanduses tehakse vahet kahel uurijatüübil, ekspertidel ja õpetlastel. Esimesed arendavad või lihvivad oma eriala töövahendeid, instrumente, protseduure (tehnoloogiat), teised tegelevad üldisemat laadi tõlgendusküsimustega (ideoloogiaga). Niiviisi kuulub järgnev rohkem teise valdkonda, kuid teataval määral on need eristused kunstlikud, neid ei esine puhtal kujul. Kultuuriuurimise rakenduslik ja teoreetiline külg on tänapäeval põimunud küsimuses: kuidas leida tasakaalu ühelt poolt historismi ja teiselt poolt futurismi vahel? Minevikulise ja tulevikulise vahel olevikulises,…
-
Eduard Meyer
-
Lorenzo Lotto. Kullassepa portree kolmes vaates (ca 1525/35).
Historismi üks enim kommenteeritud põhiväiteid, millele kõigi maade ajalookirjutus on poliitilisest leerist sõltumata omistanud epiteedi klassikaline, on rankelik maksiim, et iga ajastu oma vaimsuse ja probleemidega on eriline. Peaaegu üleajalisse kõrgusse, mis kõlab paradoksina, sest maksiimi järgi ei ole ühelgi epohhil samad ideed, tõstis selle vanuigi Friedrich Meinecke esseega ?Ühe Ranke-ütluse tõlgendus? (1942). ?20. sajandi Rankeks? nimetatud Meinecke meenutab ka, kui vaimustatult…
