$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Sisearhitektuurist kui distsipliinist võib konkursi järgi jääda mulje kui millestki jõuka ühiskonna teenistuses olevast. Tegelikult me ju selles seisus ka oleme.

Linnaruumiliselt on oluline, et säiliks vaheldusrikas mitmekihilise ajalooga maastik, kus uue aja banaalsete tööstus-, äri- ja eluhoonete vahel on ka midagi enamat.

Oleme harjunud väga rikka kultuurieluga ja ei mõtle sageli, kui palju kõrgprofessionaale on vaja selleks koolitada.

Leo Gens süvenes 1950ndate algul arhitektuuri, vaimustus ja kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks. See oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu.

Dmitri Brunsi valikuid on lihtne hukka mõista, aga palju raskem mõista. Ta oli küll geniaalne kohaneja, kuid uskus, et olgu võim milline tahes, ausaks härrasmeheks peab ikka jääma.

Anneli Banneri Eesti aia ajaloo raamat tundub peale vaadates küll pelga kohvilauaraamatuna, kuid on tegelikult sisukas, hästi kirjutatud ja sümpaatne ülevaade.

Pikisilmi oodatud uue õppehoonega kolib kool tagasi kokku, et taastada enam kui sajandivanuse kunstiõppe sünergia.

Eesti väiksust ja suhtelist vaesust võib häbeneda või paljuski ettekäändeks tuua, aga tänu sellele on ehitatud ruum saanud omanäolisem.
Kunsti ja teaduse ühenduskohti otsides
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.