Mai Levin

Rahvusvaheline graafikanäitus „Peegel – näost näkku“ toimub üheksandat korda, seekord on Itaalia ja Eesti kunstnike kõrval vaadata ka Läti ja Leedu graafikute töid.

Virge Jõekalda: „Olen järginud oma sisetunnet. Autoriteetsed hinnangud ei pruugi minu arusaamisega kattuda ja on tekitanud mõnigi kord suurt segadust.“

Kuigi Pariis lihvis Wiiralti stiili, meenutavad tema vangid ja pätid, karjuvad pead ja kolpadest välja ronivad fantastilised taimed Dixi ja Groszi Esimese maailmasõja järgset kujundiilma.

Jakov Rubinšteini kogus on hulk etüüdlikke töid, kuid neil on põnev tagamaa ja need annavad elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstist ja elust üldse.

Lisana Hessen-Kasseli muuseumi von Blanckenhageni kunstiostude väljapanekule on Kadrioru muuseumis väljas ka Tartu ülikooli raamatukogule kuuluvaid töid.

Tänavune Wiiralti preemia näitus on tehniliselt mitmekesine ja huvitav, hästi kujundatud, mõõdukalt moodne, eksponeeritu on aga sageli teostatud ainult ühes eksemplaris.

Graafikal läheb hästi: vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, avatud on kaks galeriid.

Nähtud ja seninägemata tööd, olgu Rafal Olbińskilt, Aivar Kurvitsalt või Uno Roosvaldilt, mõjuvad värskelt chez Soosaar, kus ei tunnustata hierarhiaid ning austatakse loomingut.

Rakvere lähistel elanud kunstnikupaar oli eemal funktsionääride silma alt, aga loominguliselt ja majanduslikult ikkagi Moskvaga seotud ega tundnud vajadust siinse kunsti­elu järele.

Vardi näituselt puuduvad küll Eesti Kunstimuuseumi tööd, kuid ka Tartu Kunstimuuseumi kogu, Enn Kunila ja veel mõne erakogu põhjal saab tema loomingust igati hea läbilõike.