$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Raske öelda, kas Von Krahli teatri „Täna õhtul lorem ipsum“ koosneb piltidest, mida eraldavad pausid, või pausidest, mida eraldavad pildid.

Võib-olla teater sündiski sellest, kui üks koopaelanik andis teisele jalaga tagumikku ning märkas, et juuresolijad naeravad.

Päevaraamatus ei pääse Andres Noormets maailma kirjeldamisest, aga ta ei kirjelda seda, kuidas tema maailm näib, vaid kuidas tema maailm on.

„Õed“ on mingis mõttes teraapiline lavastus, otsekui loodusfilm sellest, mis juhtub, kui grammikenegi vimma lasta enda hinge marineerima.

Linda Jürmanni näituse rõhk ei ole mitte suure kirjaniku määrdetiimi heitlusel argipäevaga, vaid ühel naisel, kes on äärmiselt oma aja nägu, peaaegu et oma aja portree.
Füüsiline julmus pole teatris juba seepärast võimalik, et ka tegelane, kellel äsja on kõik hambad välja pekstud, kõneleb tagumisse ritta kostval häälel edasi.
„Tulipunast vihmavarju“ on mõnus vaadata täiskasvanul, mõni tunne tekib, mõni vaob, aga lapsele ja lapsemeelsele teatriimet ei sünni. Nostalgia lämmatab selle.

„Kuni armastus peale tuleb“ on nii kerge ja mõjusa mänguga, et alles mitme tunni pärast on aru saada, kui osavalt mängiti üksindust.

Lobisedes ei pea tõde esitama. Lobisemine on mängu triumf elu üle, kui ainult oskajad lobisejad on.

Theatrumi „Felicitases“ esitatakse üks väga tänapäevane küsimus: kui palju me oleme valmis oma privaatsusest ära andma, et olla õnnelik?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.