Kaur Riismaa
-
Rain Simmul toob oma mängus esile inimese ning just see on see, mida põrandaaluse enese sõnade põhjal teha ei tohiks: inimesel ei ole ratsionaalset väärtust, teda pole mõtet pjedestaalile või troonile tõsta, sest järgmisel hetkel sooritab ta midagi kõlvatut.Siim VahurPõranda alt, impressionistlikult
Põrandaaluse tigedus pole auahne: tal on vaja teisi inimesi, et inimesena toimida, omada inimesena mingeidki piirjooni.
7 minutit -
Vandemees nr 10 (Merle Palmiste) on veendunud, et poiss on süüdi, sest latiinod „on kõik sellised“. Vandemees nr 4 (Jan Uuspõld) on vaoshoitum, ta tõepoolest argumenteerib ja otsib õiget vastust.Heikki LeisInimesed nagu me ise
Eesti Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“ kipub juhuslike detailide tõttu ära kaduma tegelaste psühholoogiline siseilm.
6 minutit -
Paradoksaalselt on kõige parem näitleja see, keda sa teoses ei näe – tegelast, karakterit, tema motiive küll, aga näitlejat mitte. Macbeth – Mait Malmsten, Banquo – Tambet Tuisk.Kaader lavastusestMacbethi inimlikkus
Ambitsioonikad mehed, kes on südames head, aga avastavad eluteel kurjuse kui tööriista, saadavad korda kõige võikamaid veretöid.
5 minutit -
Nelja eri värvi kapsli uksel ootavad publikut kaptenid Merilin Kirbits, Meelis Põdersoo, Maarja Tammemägi ja Tanel Saar.Rebeca Rosalie ParbusValiku klaustrofoobia
„Vivaarium“ on eksperiment, kus kombineeritakse lavastuslikke võtteid, erisuguseid tehnoloogiaid ja algoritme, mitte niivõrd teatrilavastus.
4 minutit -
Guy Montag (Indrek Ojari) on algusest peale kuidagi torssis olemisega.Siim VahurPennike va Guy heaks
Ray Bradbury tegelaste õnnetus pole selles, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt looduse ja teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega.
9 minutit -
Lavakunstikooli XXXI lend esitab „Tiit Pagu“ teksti truult, intoneeritult ja korraliku diktsiooniga, aga selles tekstipilvede maalimises läheb kaotsi detailipõnevus, mis kodus vaikselt lugedes naudingut pakub.Siim VahurDramatiseerimata romaan
„Tiit Pagu“ lavastuse puhul on aukartus Krossi ees osutunud Aristotelese korralekutsuvast pilgust vägevamaks.
8 minutit -
Ago Sootsi Meursault on tegelane, kes teab, mismoodi üks eksistentsialistlik tegelane istub ja astub.Siim VahurVärvitu „Võõras“
„Enesetapu vastand on olla surmamõistetu“ – see piiripealse tunnetuse vahedus on VAT-teatri uuslavastusest puudu.
6 minutit -
Naine (Riina Maidre) pole algusest peale seda nägu, et ta last tahaks, vähemalt mitte selle mehega (Reimo Sagor), ja jääb endale kuni etenduse viimase repliigini kindlaks.Siim VahurHetkes peatatud karakterid
„Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed.
5 minutit -
Yvanil (Guido Kangur), Serge’l (Tõnu Oja) ja Marcil (Jaan Rekkor) tuleb nii loomulikult enda ja kaaslase tunnetest ja mõtetest möödarääkimine välja, et tekib mulje loogilisest kommunikatsioonist.Gabriela UrmKeeltest ja inimestest
„Kunsti“ esimese vaatuse lõpuks on selge, et tekstis ja lavastuses räägitakse millestki sügavamast kui lihtsalt moodsa kunsti üle- või juurdehindlusest.
6 minutit -
Ragne Pekarev mängib meest, kes mängib naist. Tema nimi on Agrado, tõlkes „pakun naudingut“.Maris SavikKõik minu minevikust
Minevik leiab meid üles, ükskõik milliste rollide taha või meigi alla me end argipäevas peidame.
5 minutit
