Kaur Riismaa

„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.

„Mäeküla piimamees“ Endlas on üsna lihtsakoeline tekst ja lavastus, kuid see on praegusel puhul tugevus. Etendus jätab vaatajale ruumi seda hinnata, kuidas täpselt too ise tahab.

„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.

Kui astuda „Leopoldstadtist“ samm eemale ning vaadelda seda tervikuna, siis on tegemist sõna tõsises mõttes ajalugu kirjeldava teatritekstiga.

Mati Undi kirjutatud ja Tiit Ojasoo (taas)lavastatud „Vend Antigone, ema Oidipuse“ üheks peateemaks saab pidada võimu ja selle juures püsimist.

Lavastusest „Tramm nimega Iha“ saab osa kooliõpilane, kel see on esmakokkupuude Tennessee Williamsiga, aga alles on ka kõik vihjed sellele, kes tahab nautida kirjaniku kujundiaparatuuri.

Tänapäeval peaksime Juhan Jaigi loomingut maagiliseks realismiks, aga loo jutustajale pole maagilises realismis midagi maagilist: see ongi realism.

Eraldi võetuna on „Korvpall on saatanast“ banaalne, „Hingest ja südamest“ ülevoolavalt tundeline. Vaadatuna paaris mõnepäevase vahega moodustavad nad aga erilise elamuse.

Taavi Tõnissoni „Metamorfoosi“ lavastuses pole tähtis mitte see, mis liiki putukaks Gregor muutus, vaid et ta ülepea muutus.