$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Festival „Klaaspärlimäng“ kulgeb oma olemusvoos kesksuvise Tartu lahutamatu osana.

Vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on selgelt nooruse – ja mõistagi solistide nägu. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse.

Pidunädala sisustasid 38 esmaklassilist interpreeti ja neli tippheliloojat, koosseise soolost kvintetini – muusikagurmaanlus!

Armastusega, teadagi, ei mängita. Iseasi, kas sedasorti buffo’sid tarvitseks üldse ajaviite lustist enamaks pidada ja jante armastuse nimega rüütada.

Loomulikult on interpretatsiooni peen kunst tükkis oma maitse-eelistuste ja (pool)tabudega üks tulisemaid muusikaliste piikide ristamise ajendeid.

Kavas oli ohtralt barokki, nüüdismuusikast südamesse hakkavaid helimaale, mitte ammuilma looja karja läinud avangardi pimesi kopeerivaid katsetusi, ja pireke (liig)rammusat romantismi.

„Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente.

Kas peitus see kõik tõesti üksnes partituuri lehekülgedel või sündis Joosti filigraansest suunamisest, kuid õnnestumine oli peaaegu triumfaalne.

Meie XX sajandi alguse muusikapärand on justkui kilgendav periheel üleilmses tervikpildis – hilisemad suured tõusud ei pisenda varasemat.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.