Karin Allik

„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.

Eesti Draamateatri laval saab jälgida maailma, kus midagi ei jäeta juhuse hooleks, kus kasutusele on võetud kõik võimalikud vahendid publiku tähelepanu köitmiseks ja mõtte käivitamiseks.

Vaba Lava uus kuraator Jakub Skrzywanek: „Kunagi ei saa teha lihtsalt teatrit, sest see hakkab igal juhul oma kaasajaga suhestuma.“

Seekordse Avignoni teatrifestivali saab kokku võtta selle kuraatori Tiago Rodriguese sõnadega: „Teatri eesmärk ei ole teeselda, et ei olda teatris.“

Vanemuise ja Tartu Uue teatri „Romeole ja Juliale“ ning „Vaba(n)dusele“ saab liigset turvalisust ette heita eelkõige tegijate ambitsiooni ja tulemuse võrdluses.

Ilmselgelt ei puuduta teatri ligipääsetavus ainult kodulehte, piletimüüki ja publikuteenindust – seda peaksid olema ka teatrietendused ise.

Jaak Prints: „Näitleja peaks olema teadlik mitte ainult oma kitsast erialaringist, vaid suhestuma ümbritseva ajaga, mõistma-mõtestama ühiskondlikke protsesse, et neid oma loomingus väljendada.“

„Arstis“ võib peale arengukaarte, mis puudutavad tegelasi ja sündmustikku, näha ka väga põhimõttelist teaduse ja religiooni lõimimise protsessi.

Renate Keerdi loogika põhireegel on, et iga asi, mida saab lavale tuua, on mänguasi. Kõigega laval mitte ainult ei saa, vaid tuleb mängida.