-
Rahvusvaheliste folkloorifestivalide alguseks võib Eestis pidada 1986. aastal ellu kutsutud „Viru säru”. Selleks hetkeks oli juba üle kümne aasta tegutsenud CIOFF ehk Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu, mille egiidi all korraldati 1987. aastal Leedus ka Baltimaade koostöös sündinud rahvusvaheline folkloorifestival „Baltica”. Nüüdseks on „Viru säru” jäänud ajalukku: 2008. aastal toimunu jäi viimaseks, sest ei olnud enam eestvedajat.
Ka praegused Eesti rahvusvahelised folkloorifestivalid nagu „Baltica” või Võru folkloorifestival on mingis mõttes…
-
Rahvusvahelise folkloorifestivali „Baltica” ajal koguneti mõtteõue, et arutada pärimuskultuuri ja -muusika rolli üle tänapäeval. Vestlusringis osalesid Ando Kiviberg, Ingid Rüütel, Taive Särg, Ene Lukka-Jegikjan, Siim Sarv, Timo Kalmu, Reet Suurkask, Alar Ojalo, Anne Ojalo, Kairi Leivo, Laura Liinat, Piret Suurväli, Rein Lang, Krista Sildoja, Raivo Sildoja, Maarja Nuut, Karoliina Kreintaal jt.
-
Ugalas esietendub 5. aprillil Ameerika näitekirjaniku, lavastaja ja filmirežissööri David Mameti “Ameerika piison”. See on tempokas ja humoorikas põnevik, mille peategelasteks on kolm meest, kellel tekib võimalus saada rikkaks, unustada mured ja teostada oma unistused. See võimalus ei ole just kõige seadusekuulekam, kuid nad haaravad sellest kinni.
Lavastaja Janek Vadi sõnul tiirleb lugu küll ümber röövi, aga tegelikult on selles näidendis väga oluliste teemadena sees ka sõprus ja usaldus, petmine ja…
-
Ootamatult on meie õuele kasvanud elusuuruses pärimusmuusika puu. Kui me puud istutades arvasime teadvat, millise seemne me külvame, siis viimase kahekümne aastaga on sirgunud sellest üpris tundmatu puu. Sel hetkel, kui puu sai mulda pandud, unistasime, kuidas juurtega maas ja traditsioonidest elujõudu ammutav puu peaks tulevikus välja nägema. On need globaliseeruva maailma ilmastikutingimused, mis puu kujunemisele seesugust kummalist mõju on avaldanud? Kahtlemata.
Otsin juba pikemat aega eesti pärimusmuusikat esitajate ja ansamblite…
-
Kuidas kirjeldada elamust, mis on südame alt justkui kuuma voona läbi käinud ja jätnud sügava, ent nähtamatu jälje. Keeruline. Just nõnda aga tänavune Viljandi pärimusmuusikafestival mõjus. Otse südamesse, inimese tukslevasse ja pulseerivasse vereringesse lisandus hulgaliselt muusikalisi rütme, mis vedasid kuulajad enesega kaasa rännakutele ajatusse pärimusrütmide maailma. Veelgi keerukam on aga seletada, mis juhtus samal ajal inimese vaimlise kehaga.
-
Iga isekootud vaip sisaldab endas midagi vana ja midagi uut ning valmib alati tegija näo järgi. Isegi kui kogu materjal on uus, siis kudumisvõtted on ikkagi sajandeid vanad. Nõnda on ka pärimusmuusikaga, mida tänases helimaailmas on kuulda võrdsena teiste voolude kõrval. Selles on väga suur roll Viljandi Kultuuriakadeemial, Viljandi pärimusmuusika festivalil ja nüüd juba ka pärimusmuusika keskusel – Aidal, mis hiljuti oma kolmandale hooajale joone alla tõmbas.
-
Eesti rahvapillidel mängimise traditsiooni taastamine kogub aasta-aastalt hoogu. Tagasitee rahvamuusika ansamblitesse on leidnud torupill, väikekannel ja hiiu kannel. Kaua on oma järge oodanud parmupill. Nüüd on lünk parmupillimängu ja -mängijate uurimises taastatud. Pärimusmuusik Cätlin Jaagol on valmis saamas kogumik „Eesti parmupill”. Autori sõnul ajendas seda koostama vajadus teadvustada, et parmupill on tegelikult olnud peene mängutehnikaga soolopill, millel mängiti meloodiaid ja mis on olnud teiste omaaegsete kõrval ka tantsumuusika mängimise pill.
