Kaire Nurk

Ukraina fotokunstnik Pavlo Mazai töötab sümbolitega. Õigem oleks öelda, et kõik, mis tema silma alla satub või mida tema kaamera tabab, muutub jalamaid sümboliks.

Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“

Kumu näitusel „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“ esitletud kolm autorit on põhimõtteliselt sedavõrd erinevad, et neid ühel näitusel koos vaadata on ülimalt keeruline.

Jaan Luik on skulptorina tegutsenud üle neljakümne aasta, kuid sai alles nüüd oma loomingu monograafilise käsitluse ja esimese tõsiselt võetava retrospektiivi.

Tammetalu Estonia teatri näitusepaarik on põnev, sest ekspositsioonide seoste ja põkkumiste ahel ei jookse ainult temaatilist liini pidi, vaid korrelatsioonis on ka väljenduslaadid.

Interdistsiplinaarseid käsitlusi ja autorite julgust piiridel turnida võib tervitada, kuid mittearusaamise kultiveerimine siiski häirib.

Kuraator Jurriaan Benschop tegeles ambivalentse ajafaktori kõrval ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes.

Eesti Energiate väljapanek on heterogeenne: see on korraga retrospektiiv, rühma-, soolo- ja ideenäitus. Seetõttu saab seda vaadelda koos Allsalu eraldi näitusega.

Per William Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed, inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed ning iga kord erinevad.

Tiit Pääsuke on otsekui vaakumis erakkunstnik saanud kaua omapäi sümbolimaailma kokku kuhjata ja nüüd ei suuda keegi enam seal järge ajada. Sõnakuulelikkuse palk.