-
Aeg-ajalt mõnestki suust kõlav üleskutse “rahvuslikule ühtsusele” ja hoidumisele “Eesti lõhestamisest” kõrvuti nõudmisega, et peaks riigi elanike vahel dialoogi pidama, sisaldab vastuolu. Kui kõik on ühel nõul, siis mille üle veel vaielda? Minu kõrvus kõlab see mõne meelest nii hirmuäratav ja ühiskonnale ohtlik “lõhe” hoopis arvamuste paljususe sünonüümina. Ja on sellisena ühiskonnale kasulik. Suhtumist omariikluse põhimõttesse, kus üksmeel vältimatu, ja ühiskonnaelu korraldamise üksikküsimustesse ei saa panna ühte patta. Kui poleks…
-
Sügisest saadik olen lahketele kaastööpakkujatele üldjuhul vastanud, et ühe kujukese küsimus ei ole üleriigilise, veel vähem rahvusvahelise tähtsusega teema, mistõttu Sirbis pole seda põhjust käsitleda. Nüüd, napilt enne teema lõplikku ammendumist, pean siiski paar märkust tegema mitte küll monumendi enda, aga sellega seotud käitumiskultuuri küsimustes.
-
Täna avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Tallinna Maarjamäe lossis näitus “Ei fosforiidile! 20 aastat fosforiidisõjast”, mis on avatud 14. oktoobrini.
-
Tavapäraselt algab muinsuskaitsekuu Karuteene medali laureaatide väljakuulutamisega. Neid medaleid jaotab Eesti Muinsuskaitse Selts “Eesti kultuuripärandit oluliselt kahjustanud tegude eest”. Valikuvõimalusi oli seekord luksuslikult, sest metslase kombed avaliku ruumiga ümberkäimisel pole kuskile kadunud. Metslastel on pahatihti ka väga palju raha, mis on iseenesest imelik. Vabaturumajanduse tingimustes, õigusriigis ja peaaegu teadmistepõhises ühiskonnas ei tohiks ju raha puupeade kätte kokku voolata. Aga ta voolab siiski.
-
Intervjuu haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega
-
-
Läks lahti! Riigikogu tuli lõpuks kokku ja valijad hakkavad sealt nüüd igal tööpäeval oma tahtmist saama. Saavad needki, kes valimas ei käinud. Paistab, et presidendi avakõne selgroo moodustanud mahitus haarata täitevvõimu käest endale tagasi rohkem otsustusõigust, leidis valdavalt positiivse vastukaja ka rahvaesindajate, mitte ainult rahva ridades.
-
Seisusteta ühiskonnas ei saa seisus kedagi kogu elu vältel millekski kohustada. Demokraatia üldlevinud mängureeglite ja tavade järgi kohustatakse väärikaid, sünnipärast sõltumata, kindlaks tähtajaks, näiteks üheks või kaheks valimisperioodiks, kolmeks või viieks aastaks. Ja siis hoolitsetakse, et juhikoha täitja ei saaks ka võimu pähelöömise korral end eluaegseks sättida ning teiselt poolt, et ta oleks kaitstud ka laitmatu töö korral selle eest, et rahulolevad kolleegid ja kaasvõitlejad saaksid tema kohusetundele ja asendamatusele…
-
Soomes nädalavahetusel lõppenud üldvalimised suuri üllatusi ega vapustusi kaasa ei toonud. Vastupidine oleks sellises stabiilses riigis peaaegu võimatu. 200st esindajakohast parlamendis jaotati valimistel ümber ainult 14 ehk 7% (Eesti võrdlusarvud on 23 ja 23%). Jõuvahekorrad muutusid pisut, aga mitte sel määral, et meie naaberriik mingi arvestatava poliitilise kursimuutuse võiks ette võtta. Vähemasti nendele, kes näevad Eestitki president Ilvese määratluse kohaselt üha rohkem “igava ja turvalise Põhjala riigina”, peaks Soome valimistulemus…
-
Emakeelepäeva puhul lasi peaminister Andrus Ansip teatada: “See on keelepidu. Aga mitte ainult pidu. See on ühtlasi manitsuspäev – päev, mil kutsume üksteist üles kandma hoolt eesti keele arendamise, kasutamise, kaitsmise ja säilitamise eest. Keegi teine meie eest seda tööd ära ei tee. Täna tuletagem seda üksteisele sõbralikult meelde.” Sõbralik manitsus kulub ära ka siis, kui üldolukord igati hea paistab.
