-
Moodsalt alustades: 1. juunist pole Eesti enam endine. Alles see oli, kui ta seda enam polnud (27. aprillil), ja nüüd jälle. 1. juunist on Eestil ühendatud avalik-õiguslik raadio ja televisioon ehk Rahvusringhääling. Ja siis on meil 150aastane ajaleht Postimees. Üks tagasihoidlik, teine edev. Üks tõsiduse, teine laadalikkuse poole püüdlev. Rahvusringhäälingu ristsed ei läinud suure avaliku kära ja tuhandete avaliku elu tipptegelaste osavõtul, Tartu seitungi juubel aga käib juba pool aastat…
-
Kaarel Tarandi intervjuu rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaaga
-
Suured arvud võivad hõlpsasti pea segi ajada nii ajakirjanikul kui lugejal-vaatajal. Lisaks on inimestel kalduvus pidada isiklikult kogetut-tajutut universaalselt kehtivaks. Kujutlus meedia mõjust pole siinkohal erand. Näiteks: kui kõik minu tuttavad vaatavad igal õhtul “Aktuaalset kaamerat”, siis järelikult vaatavad kõik eestlased AKd ja on Eesti uudistega ühtviisi hästi kursis. Kui kõik eestlased vaatavad avalik-õigusliku ringhäälingu põhilist uudistesaadet, siis järelikult vaatavad kõik soomlased Yle uudiseid, inglased BBC uudiseid, itaallased RAI Uno…
-
Riigikogu värske koosseis on juba enne, kui ta üldse õieti tõsiselt tööle hakata jõudis, raskelt haavata saanud. Isikkooseis on küll täie tervise juures, kuid maine mitte. Postimees kuulutas üleeilse juhtkirja pealkirjaga (“101 mõttetut töökohta”) sisuliselt kogu põhiseadusliku parlamentarismi tarbetuks. Vormiliselt on mõttetuks nimetatud küll 2011. aastast ehk alles järgmise riigikogu liikmetele kavandatavad isikliku abi kohad (muu maailma parlamentides üldlevinud praktika). Sisuliselt aga on nii, et kui parlamendi liige jäetakse ilma…
-
Käib riigi osalusega ettevõtete nõukogude tööpostide jagamine. Alati on selles tegevuses olnud tugevaid draamaelemente. Et asi on avalik, siis saab kohtade jaotamise käigus ilmtingimata kannatada nii erakondade kui riigivõimu maine. Sest kuigi see võib olla ekslik, on tugev mulje, et kohti nõukogudes ei jaotata mitte asjatundmise ja aususe alusel, vaid mingite kummaliste ja põhjendamata preemiatena “omadele” või siis tasuks teenete eest.
Et see kord selliseks on kujunenud, pole kaugeltki poliitikute ja…
-
Jaan Kaplinski “Seesama jõgi” ergutab päevakajalisi mõtisklusi.
Jan Kaus nimetas 4. mai Sirbis Jaan Kaplinski romaani “Seesama jõgi” mastaapseks romaaniks, mille tõttu proosa-aasta 2007 positiivsena meelde jääb. Kärt Hellerma leidis Eesti Päevalehes (12. V), et autor on tugevast tõetundest endale trumbi teinud ja selle romaanikirjanikuna kõvasti maksma pannud. Märt Väljataga on jõudnud Jaan Kaplinski romaanile ennustada kindlat kohta eesti kirjandusklassika ridades (Areen 10. V). Küllap õigesti, sest romaan jätkab ja täiendab…
-
Ma ei arvanud, et pean jaanuarikuise teema, Tartu ülikoolile uue rektori valimise juurde enne viit aastat tagasi pöörduma. Aga nad jätsid ta tookord valimata ja teevad mai lõpul uue katse. Asi on seekord veel tõsisem kui talvel. Ülikoolisisene avalik huvi valimiste, kandidaatide ja nende programmide vastu on kahanenud. 31. mail, mil valimised läbi viiakse, valitseb ülikoolis juba suur suvi. Aktiivne õppetöö auditooriumides on lõppenud, küllalt paljud tudengid ja õppejõud Tartust…
-
Kunagi aastal 1984 töötasin botaanikaaia aiatöölisena, aga kuna aias oli talvel lumi maas, siis oli mu tööks hoopis raamatukogus XIX sajandi lõpukümnendite eesti ajakirjanduse lehthaaval läbilugemine. See kauge aeg aktualiseerus mu jaoks praegu kahel põhjusel. Esiteks, kuna erakondi tsaariaja Eestis ei olnud, siis tehti kogu avalik poliitika ajalehtedes ära. Kolme põhivoolu esindasid Jakob Kõrvi venestusvaimuline Valgus, Ado Grenzsteini kahepalgeline Olevik ning Karl August Hermanni ja hiljem Jaan Tõnissoni toimetatud rahvusliku…
-
Aeg-ajalt mõnestki suust kõlav üleskutse “rahvuslikule ühtsusele” ja hoidumisele “Eesti lõhestamisest” kõrvuti nõudmisega, et peaks riigi elanike vahel dialoogi pidama, sisaldab vastuolu. Kui kõik on ühel nõul, siis mille üle veel vaielda? Minu kõrvus kõlab see mõne meelest nii hirmuäratav ja ühiskonnale ohtlik “lõhe” hoopis arvamuste paljususe sünonüümina. Ja on sellisena ühiskonnale kasulik. Suhtumist omariikluse põhimõttesse, kus üksmeel vältimatu, ja ühiskonnaelu korraldamise üksikküsimustesse ei saa panna ühte patta. Kui poleks…
-
Sügisest saadik olen lahketele kaastööpakkujatele üldjuhul vastanud, et ühe kujukese küsimus ei ole üleriigilise, veel vähem rahvusvahelise tähtsusega teema, mistõttu Sirbis pole seda põhjust käsitleda. Nüüd, napilt enne teema lõplikku ammendumist, pean siiski paar märkust tegema mitte küll monumendi enda, aga sellega seotud käitumiskultuuri küsimustes.
