-
Nädalatagune kultuurifoorum Haapsalus oli hea ettekääne mitmesuguste teemaarenduste algatamiseks. Loomulikult ei ole ükski rahvakogunemine ideaalne tööformaat mingi dokumendi sõnastamiseks, seetõttu pidid pettuma kõik need (kui selliseid oli), kes lootsid „oma rea” sissekirjutamist uude kultuuripoliitika põhisuundade dokumenti. Kui need põhisuunad kunagi valmivad, siis on tegu kollektiivse loomingu ja tahtega. Nagu mõnestki foorumijutust välja koorus, võib see kollektiivne tahe vägagi hõlpsasti vastuollu minna üksikisikute tahtega.
Üksikisiku, eriti loova indiviidi valikutele keskendus oma avakõnes…
-
Reedel Sirp, nagu ikka
· RAM tegi Pariisis maksimumi.
· President Ilves opositsioonilisuse otstarbekusest vaba maa loomeilmas.
· „Eesti mõtteloo“ teine sada.
· Viis aastat laboratoorset linnaplaneerimist.
· Soomlase veider kirjatöö, millele Tallinna ülikool kraadi tahab anda.
· Performantsid Viru hotellis.
· Eesti solistid Soome rahvusooperis.
· Mats Traat ja uued Harala elulood.
· Uskumise ja teadmise vastandumine.
· Kaljo Kiisa filmid ja raamat.
· Konstantin Bogomolov stagnatsioonitekist Venemaal.
· Hvostovi passioon.
· Lavakooli tudengite püstijalakomöödiad.
· Kultuurisaadete veri ja pisarad.
· Arvustusi, arvamusi, ülevaateid…
-
Ajuti meenutab Rein Langi tegutsemine oma valitsemisalas kaadreid filmist, kus peategelane siseneb mõnesse ammu hüljatud lossi: poolvalguses on näha, et kõik elutu seal kardinatest mööblini on terve, kuid kaetud paksu tolmukihiga. Kuskil sätendab valgusvihus priske ämblikuvõrk. Lilled vaasis pudenevad puudutamisel pulbriks ja iga samm põhjustab lisaks põrandalaudade kriginale ka väikese tolmupilve õhkupaiskumise. Oleks tegu õudusfilmiga, küllap siis kuskilt kapi vahelt ka mõni luukere klobinal välja vajuks.
-
Sirbiga kaasas Diplomaatia ja kinoleht La Strada
Sirbis:
– Kirjanikud raamatukogutuuril.
– „Mägede“ ehk paneelelamurajoonide tulevik, kui sellist üldse on.
– Eesti film 100 – olnu edetabelid ning vaated tormisesse tulevikku.
– Muusikakeskkooli viis kümnendit.
– Nüüdiskunstituru eluvõimalused Eestis.
– Eesti teater kolmel sambal.
– Rahvafilm „Täitsa lõpp!“ sai valmis.
– Mis saab ajalooõppest, mis teaduskultuurist? Kuidas kirjutada kunstiajalugu?
– Uskuda või teada?
– NYYD-festival lõikuslaual.
– Virtuoos Pärtelpoeg.
– Ehe ja tehtud Ene-Liis Semper.
– Üliõpilasteater ulgumerel.
– Kirjanikud Noa laeval.
– Ja mõndagi muud…
-
Milliste kavatsuste ja vagade soovidega eesti kirjandus ja rahvas Soomet tülitamas käis, uurib Eesti Kirjanike Liidu esimehelt Karl Martin Sinijärvelt Kaarel Tarand.
Eesti kirjandus oli möödunud nädalal Helsingi raamatumessi (sellesama, mis algas messikeskuses kohe elustiilimessi taga) peakülaline, see tähendab, suurelt esindatud. Kui soomlase pilguga vaadata, siis ehk polnudki see sündmus nii suur, kui see meile meie oma meedias välja paistis. Kindlasti väärivad kiitust kõik, kes olid etteaste nõudluse ja pakkumise poolega…
-
Mädad on lood Eesti Kunstiakadeemia augus. Ei idane seal vundament, ei kasva rahapuu, mille saagi betooniks võiks vahetada või pistisena naabermajadesse toppida. Kõige kurvem on aga lugeda, kuulda ja näha kahjurõõmu ja parastamist, mis saadab iga akadeemia tulevikku puudutavat uudist. Eesti Kunstiakadeemia strateegia uue maja saamiseks, selgitustööst rääkimata, pole olnud täiuslik. Kuid inimlikud eksimused ja valearvestus ei võta põhja igati õigustatud soovilt pakkuda kõrgemat kunstiharidust Eestis maailmatasemel keskkonnas.
-
Sirbis:
Mis meist saab?
Mis saab pensionifondidest, millele kaarnad õnnetust kraaksuvad?
Mis saab eesti kirjandusest, kui ta lõpuni soome keelde on tõlgitud?
Mis saab teadusest, kui teda bibliomeetrilise joonlaua asemel millegi muuga mõõta?
Mis saab lasteteatrist, kui ühikute hulk suureneb, repertuaari mitmekesisus aga kahaneb?
Mis saab kunstiõpetusest üldhariduses, kui kunstnikud ise sekka löövad?
Mis saab, kui Surm kutsub tantsule?
Mis saab Kalarannast, kui see täis ehitada, aga samas ka supelrannaks jätta?
Mis saab loomadest, kui nad kord Rein Marani…
-
Kooliõpetajate palgateema kõrval sai lõppeval nädalal ebaproportsionaalselt palju tähelepanu Eesti teater. Eks oma tubli töö viljana, sest ükski teine loomevaldkond ei kogu ega tee kättesaadavaks teatriga võrreldavalt põhjalikku statistikat. Sisu ehk repertuaari ja külastuste statistika kõrval on huvitav jälgida ka raha liikumist viimase seitseaastaku jooksul. Sõltuvalt vaatenurgast on pilt raha osas kas hiilgav või masendav.
-
Usukommete jõuga juurutatud ühiskonna käitumismustrid on visad kaduma ka pikka aega pärast seda, kui kirikud riigist lahutatud ning usuorganisatsioonide teednäitav osa ühiskonna arengus ilmalikule võimule üle kantud. Kui teadlikult või kogemata võimu saavutamisele ja kasutamisele pühendunud organisatsioonid (näiteks erakonnad) neid mustreid oma huvides kasutavad, on keeruline hinnata. Nähtavaid märke religioosse käitumise elujõust leiab igapäevases uudistevoos küllaga. Eesti pole siin mingi erand, me ju enamasti ikka matkime seda, mida „suures ilmas” näeme.…
-
Reedel Sirbiga kaasas Minu Esimese Kunstikogu 3. anne – Laurentsius.
Ja sama kaasas kultuurkapitali stipendiumide III jaotuse õnnelike nimekiri.
Sirbis:
Võitlus mitmel rindel:
– Jätkub vaidlus arhitektuurikonkursside mõttekuse üle (Leonhard Lapin ja Peeter Pere).
– Algab vaidlus Tallinna Tehnikaülikooli tegevuse sihipärasuse üle (Ülo Vooglaid, Andres Keevallik, Jakob Kübarsepp).
– Jätkub mõttetöö maailmamajanduse parema korralduse leiutamiseks (Joe Stiglitz, Anneli Albi, Vlady Kellik, Peep Siitam).
– Mõttevahetus bibliomeetria jumalikust või kuratlikust päritolust (Jüri Allik, Tiina Kirss, Rein Müllerson).
Samal ajal…
