-
Kui rahvas on haige, tuleb helistada kindralile, see on iseseisvas Eestis vana äraproovitud nipp. 1934. aastast erineb praegune Eesti siiski mitmes mõttes. Esiteks, meie vangikongides ei mädane ühtki bolševikku ja õieti pole neid ka põranda all. Teiseks pole kuskil näha ülemaailmset majanduskriisi ning pole ka radikaalseid relvastatud organisatsioone, mida sisepoliitikas ära kasutada. Isegi “lehmakauplemine Toompeal” on täiesti soikunud, riiki juhivad stabiilsed ja riigikogu enamusele toetuvad valituskoalitsioonid. Seega, kindralitel polegi õiget…
-
Kui tuul ei puhu, siis tuulelohe ei lenda, ükskõik, kas nöörist hoiab kinni eestlane, venelane või eestivenelane. Kultuurkapitali toel ilmunud noorte eestivene kirjanike almanahh Vozdušnõi Zmei kinnitaks justkui vastupidist. Et lendab küll, sest on nii tuult kui ka nöörihoidjaid. Samas tunnistab ettevõtmise eestvedaja Igor Kotjuhh, et olemasoleval kujul pole eestivene kirjandusprotsessil tulevikku.
Ma arvan, et ega pole ka mingil muul kui olemasoleval kujul. Pole muidugi mõtet kiirustada kogu Eestis loodava vene…
-
Ants Laikmaa võis ju omal ajal paljajalu Eestist Düsseldorfini marssida, aga ta oli ka miljoni eestlase hulgas kõige kunstijanusem. Teised seda trikki järele ei teinud. Isegi kui oletame, et praeguse miljoni hulgas leiduks kas üks või isegi kümme hinge, kes viitsiksid Obinitsast või Häädemeestelt jalgsi Kumuni matkata, jääb seda suure muuseumi jaoks ikka napiks. Kõik need ülejäänud, kellele kunstitempel ette on nähtud, nõuavad suuri mugavusi ja väikest kulu. Või jätavad…
-
Marianne Mikko (ja tema läänemaised vasakmõttekaaslased) arvavad, et praegusest suurema võrdõiguslikkuse saavutamiseks naiste ja meeste vahel on parim tööriist sookvootide kehtestamine avaliku võimu struktuurides. Justiitsminister Rein Lang aga kinnitab, et selliste kvootide kehtestamine on vastuolus põhiseadusega ja isegi kui sookvootide seadus kehtestataks, tühistaks riigikohus selle. Kui ka Langil õigus pole, vältab kohtuvaidlus sookvootide seaduslikkuse üle ikkagi aastaid ja rakendada neid ei saa. Ja mis kasu sel juhul on seadusest?
-
Valitsus on märtsi jooksul tõmmanud üles õige mitu valget lippu, aga kapituleerumine mitmel rindel pole kurbade sündmuste esiplaanil olemise tõttu pälvinud erilist tähelepanu. Olulisim neist erakordse saamatuse juhtumitest on eurorahale ülemineku lükkamine teadmata tulevikku. Valitsus oleks justkui kõrvaltvaataja riigis, mida ta põhiseaduse ja valijate tahte järgi juhtima peaks. Pea- ja rahandusminister lihtsalt nendivad, et ega eurot ei saa kasutusele võtta, kuna Eesti ei täida nn inflatsioonikriteeriumi. Juhul kui inflatsiooni püütaks…
-
Kui korraga käib teatripäev, teatrikuu, eesti teatri aasta ja teatrisajandi tähistamine, ei tohikski muule kui teatrile siin elus suurt ruumi jääda. Need, kes on veendunud, et kogu elu ongi teater, peavad tänama alumiiniumilaev Runner-4 kangelaslikku meeskonda, kes valmistasid vähemasti “Naftat!” etendavale NO99-le ette hiiglasliku vabaõhuetenduste lava, mis ulatub Kakumäest ja Naissaarelt arvatavasti kuskile Käsmu kanti välja. Kõik rand naftat täis ja täiesti tasuta. Mängi, kus tahad, ainult piletiraha on raske…
-
“Inimene sureb, kõduneb põrmuks, kasvab rohuks, sünnib linnuks taeva alla, astub vaikselt tagasi looduse lõputusse ringkäiku. Inimese käsikiri paljuneb, pudeneb tsitaatideks, teiseneb pärimuseks, võimendab või summutab nii lootusi kui ka ootusi, kuid sõna ei teisene rohuks, sipelgaks ega linnuks, vaid jääb sõnaks. Sõna võib kuluda ja sõna võib leida endale uue sisu. Kuid ta elu jätkub ka pärast sõnaja surma. . . .”
-
Parema teema puudusel hakkasid erakonnad äkki hoogsalt ideaalpresidendi kuju looma. Millegagi ju riigikogu tegelema peab, aga see, et valitsus sugugi tööd ehk seaduseelnõusid ei anna, on juba väga pika habemega lugu. Igatahes võtab kuju päris hästi piirjooni, paraku selliseid, mille sisse ei mahu ükski luust ja lihast inimene, kes ühtlasi oleks Eesti kodanik ja vähemasti 40aastane. Kiire infotehnoloogilise arengu üle juba aastaid varjamatult uhke Eesti riik võiks innovatsiooni korras sügiseks…
-
-
Ma loodan väga, et juba sel sügisel jõuavad Eesti koolidesse uued aabitsad, kus a-tähte õpetatakse lausega “Andrus Ansip – Aatomi Alistaja”. Minimaalselt seda on Ansipi allkiri Leedusse uue tuumaelektrijaama rajamise kavatsuste protokollil küll väärt.
