-
Jean Auquier: „Tuleb endasse uskuda, aga mitte arvata, et mina olen parim.”
Tallinna väisas Belgia koomiksikeskuse direktor Jean Auquier. Eesti koomiksikultuur pole just suur ega pikaajaline, kuigi naljapildiribasid on siin ilmunud juba sajandi eestki. Praegu on rahvusraamatukogus avatud koomiksiajakirja Spirou’ juubelinäitus.
-
Merle Karusoo pole kunagi ühtki lavastust ega sõnavõttu niisama moe pärast õhku poetanud.
Eesti Draamateatri „Kollaborandid”, autor John Hodge, tõlkija Triin Sinissaar, lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur, helilooja Urmas Lattikas ja koreograaf Teet Kask. Mängivad Hendrik Toompere jr, Guido Kangur, Merle Palmiste, Maria Avdjuško, Roland Laos, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Jaan Rekkor, Indrek Sammul, Sulev Teppart ja Johannes Tammsalu. Esietendus 20. IX 2013 Eesti Draamateatri…
-
Eesti Kirjanike Liidul (EKL) on vahest läbi aegade noorim juhatus. Selle liikmete Peeter Helme, Jan Kausi ja Tiit Aleksejevi eestvedamisel on taastatud mõneks aastaks soiku jäänud romaanivõitlus – ning seda täielikult Eesti oma erakapitali toel.
-
Aleksandrs Čaks, Igavene Riia. Koostanud ja läti keelest tõlkinud Livia Viitol, konsultant Guntars Godiņš. Kaane kujundanud Miguel Villoslada illustratsiooniga Anna Lauk. Libri Livoniae, 2012. 112 lk.
-
Soomlane Paunu puudutab tunnustatud kunsti eelseid tumedaid varje.
Tarmo Paunu näitus „Jumal on naine” Tallinna Kunstihoones kuni 2. II, kuraator Maija Koskinen.
-
Täitsa kindel, et on olemas uus vihane eesti naisluule, selline, millist varem polnud. Muidugi, ma viitan siin labaselt ainult sotsiaal-bioloogilisele põimikule, seigale, et nonde raamatute autorid on naissoost ja mängivad oma raamatutes ka tänase Eesti naise sotsiaalse rolliga, teevad sellest tegelaskujust relva . . . . aga ainult selles mõttes, nagu skalpellgi võib olla relv.
-
Pentti Saarikoski. Luuletused. Tõlkinud Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Joel Sang, Elo Viiding. Tööjuht Elo Viiding. Toimetanud Hasso Krull ja Kalju Kruusa, kujundanud Asko Künnap, küljendanud Ulvi Lahesalu. Tuum 2012, 558 lk.
Pentti Saarikoski on muidugi erandinimene, üks ime kogunisti, selles pole suurt küsimustki. Aga selles erandlikkuses on mingeid jooni, mis panevad mõtlema tänase Eesti elu ja luuletaja staatuse ja saatuse pääle üldisemalt.
1960ndate hakul sai Saarikoskist…
-
Hendrik Lindepuu, too veidrikust bussijuht, on meid võtnud kaasa imelisele retkele, ta on vahendanud hää tüki Poolat, mis muidu meie käeulatusest väljas oleks, me mööduks tast nagu teeäärsest koerakesest suures liinibussis, mil väikeste külakökatsite vahel peatumiseks mahti pole.
Tõsi, Lindepuul on vaid minibuss, säärane väike ja ägisev, mahutab küll hää portsu kenasid inimesi, aga mitte rohkem. Ja ega neid kaasatahtjaid eriti palju olegi. Suur jagu tõlkeluulest jääb lugejahulkadest puutumata . . . . aga…
-
Kaur Riismaaga kõneleb Jürgen Rooste (Maaleht).
Tere, Kaur.
Tere, Jürgen.
Kui vaatad oma esimest raamatut, tunned sa ka mingit kirjanikuvastutust? Milline on vastutuse ja mängu tasakaal elus, kirjanduses?
Ehk, kui sealt tagantotsast pihta hakata, ei tea ma ühtegi mingil kombel loovat inimest, kes polekski mängur. See on loomulik, loojale iseloomulik.
Niikaua, kui ma ennast tean, aiman, olen ma pidevalt mänginud, küll selle ja teisega. Minu esimene mäng elus, mida ma mäletan, oli Lenini kuju mahavõtmine…
-
Tuul oli vastu. Aga mis sellest, tuul on alati vastu, lohutas end vana mees ja rühkis edasi pealinna südaväljaku poole, südames rahutu pakitsus, jahedad vood meeldivalt paitamas tuikavaid meelekohti, iilid sakutamas habet, kiskumas mantlit kui purje. Lambi- ja elektripostide vahel, traatides, puuladvus huugas ja pahises, autode kummid rullisid rudinal asfalti nagu mingit kummalist niisket tumetainast.
Ta oli ärganud nõnda, nagu ta oli: heledad viigipüksid, sääred veidi poriplekised, pintsak, valge triiksärk, mille…
