Eve Kask on nüüdseks jõudnud Eesti meediareaalsuse kõhu lahtilõikamiseni, et näha, kas Punamütsike ja vanaema on veel elus.

Vaja on kriitilist massi noori, kes alandlikus meeles ja tänutundes loovutavad oma töö vilju poliitlüpsikutesse ja -kilekottidesse ja Eestis on sellise noorsoo kasvatamiseks aastaid vaeva nähtud.

Meile on endastmõistetav, et Lääne-Euroopa pakutud järeleaitamistundides kõneleb keegi teine „kaasaja“ nimel, andes viisakalt mõista, et Eestis, nagu ka ülejäänud kolooniates, jääb „kaasaegsusest“ tublisti puudu.
Eesti visiitkaart annab tunnistust postkolooniale iseloomulikust kultuurilisest minapildist ja imperiaalse ruumitaju edasikestmisest.
Holger Loodus ja Birgit Püvi on võtnud vaevaks kujundada isiklik seisukoht ja see avalikult välja käia küsimuses, mis ei ole ühiskonnas veel selgeks vaieldud ega ka lõpplahendust saanud.


Eesti kultuuriajakirjanduse valdavaks koha- ja ajamääruseks on „siin ja praegu“. Sellest, mis oli ja tuleb, suurt juttu ei tehta.

Küsitletud publiku arvates ei ole kunsti tarbimine sotsiaalne tegevus, sellega ei kaasne sotsiaalset kapitali ja laiemat juurdepääsu ühiskonnale.
Ole portreteeritud „värdjatel” puudub sotsiaalne maastik, kompositsiooniline kuuluvus, taustanarratiiv ja hõlmav süžeeliin.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.