-
Andrus Kasemaa „Poeedirahu” skeem on lihtne, kuid mõjuv: autori vedelev keha kui horisontaalne telg, tema selg tundmas rohtu ja silmad kompamas pilvi.
Andrus Kasemaa, Poeedirahu. Ilmamaa, 2008. 64 lk.
-
Kui Riho Unt kujutab „Lilis” inimese loomastumist sõjas, siis Rao Heidmetsa „Kaasasündinud kohustused” kirjeldab inimese loomastumist tarbimisühiskonna virvarris, tema lamestumist.
Kaader filmist „Kaasasündinud kohustused”.
-
Järjekordne Nobeli kirjanduspreemia laureaat tehti teatavasti teatavaks 9. oktoobril. Nagu ikka, keesid auhinna ümber vähem või enam emotsionaalsed ootused, õhku paisati nimesid, kõige rohkem ehk selliseid nagu Claudio Magris või süüria poeet Adonis. Sel korral aga tekitas lisaelevust Rootsi Akadeemia alalise sekretäri ja auhinna üleandja Horace Engdahli sõnavõtt, mille kohaselt on Ameerika Ühendriigid liiga ignorantne ja suletud, et suuta pakkuda ilukirjanduse vallas Euroopale konkurentsi. Millegipärast peab Engdahl vajalikuks rõhutada, et…
-
Kuigi postmodernism segab terasid ning sõklaid, ei kao terad kuhugi. Terade leidmine on muidugi raskem, kuid just terade leidmise raskuse tõttu võib leidmine olla seda väärtuslikum. Ning sellest protsessist Carlos Ruiz Zafón jutustabki.
Carlos Ruiz Zafón, Tuule vari. Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid. Varrak, 2008. 518 lk.
-
a.
Kas võõrkeel on võõras keel? Jah, muidugi. Enamgi – isegi emakeel on mingist vaatenurgast võõras keel. Keel pole ju midagi seespool kasvavat, kaasa antut, vastupidi. Emakeel on vaimne emapiim. Emaks on sellisel juhul kultuur, sümboolne kord, mille reeglite, tabude ja kokkulepete esindajaks ja sõnastajaks võib keelt pidada. Lapsel ei jää üle muud, kui omaks võtta juba olemas süsteem, hakata hammasrattaks verbaalses masinavärgis. Tõsi, iga lapse suu püüab keele reegleid suupärasemaks…
-
Kultuurkapitali ümber tekitatud kära on nüüdseks enam-vähem vaibunud. Ühelt poolt polekski justkui mõtet sellest uuesti/edasi rääkida – kui käratsemise asemel oleks toimunud arutelu. Paraku jäidki domineerima arvamused inimestelt, kes kulka taustu ja eesmärke, selle organisatsiooni põhimõtteid kas ei tunne või ei tahagi tunda. Eriti kurb oli siinkirjutajal lugeda Mart Ummelase heidetut. Tahtmata sellel täpsemalt peatuda,* tuleks vaid mainida üht tema kinnisideed kulkast kui „mina-sulle-sina-mulle-klubist” (Ummelase enda formuleering). See lähtub kujutlusest,…
-
Inimene vaatab ja vaatleb maailma. See pole selline, nagu inimene tahaks, ning sellest tekib maailma ja vaimu vastasseis, hõõrdumine, lõhe.
-
1
-
Michel Houellebecq tahab näidata, et seks on oma olemuselt ebademokraatlik, ta jaotub ja laotub nagu kapital: mõned – ilusad, noored – saavad palju, teised – vanemad ja koledamad – saavad vähem või üldsegi mitte, ja kui saavad, siis vanemaid ja koledamaid.
Michel Houellebecq, Elementaarosakesed. Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2008. 264 lk.
-
Alar Sudak mängib Jaan Toomiku „Armulauas” meest, kes on oma keha inertne ori. KAADER FILMIST
Eha Komissarov on mõne aja eest võtnud tabavalt kokku Jaan Toomiku „Armulaua” loo: „Rabavas suunas kulgev tegevustik on arutlusvõimalustest sedavõrd tiine, et jätan ta parem rahule” (1). Tõesti, „Armulaua” ümber võib ehitada päris suurel hulgal erinevaid ontoloogilisi konstruktsioone ning üks ei välista teist ega teine kolmandat.
