-
Mõned minutid viimastest juttudest Aksella Lutsuga
2001. aasta suvel, juunis ja juulikuus sai mitmel korral ja palju tunde vesteldud Aksella Lutsuga, tema eluseikadest, filmitöödest, tema abikaasast ja filmikaasteelisest Theodor Lutsust. Plaan oli kohtuda veel mitu korda, juttu jätkata, lahtiseks jäänud otsi kinni sõlmida, asju detailsemalt üle küsida, sest jutustaja mälu oli 96. eluaastal vapustavalt hea.
-
Kahekümne viimase aastaga on pagulaseestlaste vaimsest panusest Eesti mõtte- ja kultuurilukku jõudsalt kirjutatud, küllap on see nüüd väga paljudele juba enesestmõistetav asi. Palju väärtuslikku algmaterjali on jõudnud hoiule ja kasutada kodumaa arhiividesse, ühtteist on juba ka kaante vahel. Mainitagu siinkohal tõhusate näidetena ainult Enn Nõu ja Mart Orava koostatud „Tõotan ustavaks jääda . . . .” Eesti pagulasvalitsusest ning Peeter Tõnuse, Hellar Grabbi, Ivo Iliste ja Vahur Linnuste koostatud „Vaba Eesti tähistel. Valimik…
-
Jutuajamine Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuhi Marge Liiske ja peaeksperdi Karlo Fungiga.
Mõnedki allpool tulevad küsimused Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuhile Marge Liiskele ja peaeksperdile Karlo Fungile on aegamisi kujunenud vestlustes eesti filmitegijate ja -ajakirjanikega, ka otsesest filmitegemisest eemal seisjatega, kes aga siiski mõningase sümpaatiaga jälgivad Eesti kinematograafia liigahtusi. Niisiis võiks jutus leida vastuseid mingile üldisemale huvile. Palusin Balti Filmi- ja Meediakooli esimese filmikursuse lõpetajatel kirjutada oma suhtest eesti kinematograafiaga. Rohkem kui…
-
Eesti Kinoliidu korralisest üldkogust. . . . . ja viuhti alla põrgu!” — mis tore luulerida Heiti Talvikult, eks ole. Ainult seostus Eesti Kinoliidu 28. mail Tallinna Kinomajas peetud korralise aastakoosolekuga on siin kaunis meelevaldne. Lõtv. Võib-olla just nimetatud lõtvus ongi siin teisipidi point – midagi iseäralikult lõtva iseloomustab tänast kineastide loomingulist kogudust, mis senini ikka veel kannab austavat nimetust Eesti Kinoliit. Mingist „põmakast” ei tasunud üritusega seoses mõeldagi, ehkki törts sinist õhku…
-
Kuldse Palmioksa valikuni Cannes’is jääb kolm päeva. Cannes’i tänavuse avafilmi, mitmeti tõlgendatava pealkirjaga Pete Docteri 3D(stereo)animatsiooni „Up” valik oli kinematograafia edasist tehnilist arengut silmas pidades kindlasti õige. Äsja teatati, et ka Euroopa Filmiakadeemia president Wim Wenders hakkab tegema 3D-filmi (muidugi mitte animatsiooni). Digikinode arv on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud, väga paljudes riikides toodetakse 3D-meelehutuskaupa (on ju meil Nukufilmiski tehtud lastele üks „Mirjami” sarja stereofilmike). Ka siinsel filmiturul on see…
-
Vahel tundub, et kõik on juba selge. Eesti esimesest filmivõttest aprillikuu lõpus Tartus Ülejõel on viimase seitsme aasta jooksul palju kirjutatud, küll seoses selle sündmuse vastukajaga ajakirjanduses, küll seoses Eesti Filmiarhiivis hoiul olnud haruldase filmilõigu ilmutamisega Soomes, misjärel võis olla kindel, et eri ajal ja eri kohas filmile võetud lendamised ei leidnud aset Tartus.
-
Eesti Rahva Muuseumi äsjase 100. aastapäevaga riimis kõneldakse-kirjutatakse nüüd palju muuseumidest. Võiks natuke rääkida ka filmimuuseumidest. Filmimuuseumi leiab paljudest linnadest: Moskvast, Riiast, Vilniusest (seal on teatri-, muusika- ja filmimuuseum), Helsingist, Amsterdamist, muidugi mõista Pariisist ja Berliinist.
-
Kodumaisest filmiarheoloogiast seoses Lennart Mere filmidega.
Pealkirjas kasutatu ütles välja Heno Sarv, Tartu ülikooli geograafiatudeng, aastatel 1976-77 režissöör Lennart Mere assistent „Linnutee tuulte” võttegrupis. Küllap iseloomustab lõbus loosung ilusti seda meeleolu, mis valitses kolme aastakümne eest Tallinnfilmi esimese tõsiseltvõetava rahvusvahelise koostööfilmi võtetel. „Filmigrupp on nagu väike tank,” meenutas Lennart Meri noid aegu 1999. aastal oma pöördumises Oulu filmipubliku poole. Nii sai filmirühm lause sisse pandud. Sarve roll on öeldud, Vello…
-
59. „Berliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiinale” valikud.
Tänavuse „Berlinale” avafilm, Tom Tykweri „Rahvusvaheline” (allkirjutanu meelest nn suurte filmide paiguti päris õnnestunud paroodia) häälestas külalised kogu festivali põhikava läbivale toonile. Väga palju oli programmis ingliskeelseid filme, mille autorite emakeel on hoopis midagi muud. See on küllap üleilmsele levile pretendeeriva internatsionaalse filminduse loogiline areng, iseküsimus, kui palju sisuliselt rikastavaid impulsse niisugused filmid nõudlikumale vaatajale kingivad. Lukas Moodyssoni „Mammutist” kui suurejoonelisest altmineku näitest oli eelmises Sirbis põgusalt juttu.
-
Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu.
Mõni sündmus, sündmuste rida võib filmiloos pälvida erilise tähelepanu, teravdatud fookusse sattuda, samas kui paljud asjad upuvad üleni uttu. Mõni filmižanr võib rahvuslikus filmikultuuris üldse puududa või hakata juuri ajama pärast varsti sajandi kestnud ootamist. Esimesed päti ja politseiniku filmid on Eestis alles nüüd tulekul.
Teise maailmasõja suure sündmuse sees või sündmuse piiridel pöörleb üsna mitu mängufilmi („Õhtust hommikuni”, „Jääminek”, „Roosa kübar”, „Inimesed…
