-
Algav aasta 2012, mis toob Eesti filmirahvale mõningase põhjuse taas pidutuju tunda, on seinakalendris juba ette keeratud. Tänases Sirbis kirjeldavad eesti filmi tublid asjatundjad eri vaatenurgast meie rahvusliku kinematograafia ees seisvaid küsimusi ja küsitavusi, edasise tegevuse vajadusi ning võimalusi. Need on peamiselt hea tuleviku-usuga kirjutatud lood.
Niisiis Eesti filminduse 100. aasta on ukse ees. Kui heita lävepakul seistes pilk korraks tagasi, siis võib julgelt tunnistada, et võrreldes aastaga 2002, mil tagasihoidlikult…
-
13. septembril on Eesti loodusfilmi suurmeistril Rein Maranil ilus ümmargune sünnipäev. Õnnitlustepäeval kell 13 tutvustatakse Tallinna vanas telemajas Maalehe kirjastuse värsket raamatut „Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides”, kus ajakirjanik Alo Lõhmus vahendab juubilari filmijutte. Raamatu vahel on DVD nelja Rein Marani filmiga, mis äsja Eesti Rahvusringhäälingus restaureeritud. Samas, ET V maja esimese korruse fuajees, avatakse filmimehe loominguteele pühendatud näitus „Loodusfilmi tuhat nägu”, mis on avatud aasta lõpuni…
-
Rõõmustav fakt, et „tARTuff” (Tartu armastusfilmide festival) pakub tänavuse festivali lõpupäeval ka väikese silmatäie Eesti filmikunsti klassikat.
Rein Raamatu „Suur Tõll” (1980) on hiljaaegu restauraatorite nõelasilmast tulnud ja juba saadaval ka DVD-l. Sellegipoolest on RaamatuArraku joonisteose, mille kahtlemata võib arvata Eesti kõigi aegade parimate animafilmide varasalve, suurel ekraanil vaatamine omaette uhke elamus. Üks kirglik filmieestlane vaatab „Suurt Tõllu” rahumeeli kas või 30 või 50 korda. Kui palju on „Suur Tõll” armastusfilm,…
-
2011. aasta filmitalgute võtteperioodi eelõhtul
Kinobussi tänavusuvise Filmitalgute suuraktsiooniga seoses on mõnigi kord küsitud: kas siis niiviisi, ühistöö korras, saab üleüldse filmi teha? Augustikuus algavatel filmimise talgutel Eesti maakondades just seda teha ju kavatsetaksegi. Kindlasti „saab” vabatahtliku ühistegevusena filmi teha, seda on tõendanud Eesti filmiajaloos toimunu mitmel ajajärgul. Ja kindlasti „võib” niiviisi filmi teha, kui see pakub lõbu ja koos raskuste ületamise ja improviseerimise naudingut, kui leidub neid, kes ühise tegutsemise…
-
Järgmisel nädalal naaseb 35aastase äraoleku järel Eestisse filmilooja Vladimir-Georg KarassevOrgusaar (allpool VKO). Vladimir Karasjovi passiga 1976. aasta maikuus NSVL Kinematografistide Liidu eriturismigrupis 29. Cannes’i filmifestivalile sõitnud Eesti kineast palus Prantsusmaal poliitilist varjupaika. Pärast seda ei ole ta kodumaal käinud. 1975. aastal Sirbis ja Vasaras ilmunud VKO kirjutis „Kas me oskame kasutada briljante?” Grigori Kromanovi vastvalminud filmist pälvis Sirbi filmikriitika aastapreemia. Kirjutades Kromanovist kui „mehest, kelle looming pole meid kordagi sundinud…
-
Cannes’i filmifestivalil antakse lisaks peamistele veel pikk rida auhindu, kõigi üleslugemine pole laiemale lugejaskonnale huvitav. Veel ainult üks näide: filmikoolide võistlusprogrammis „Filmivaramu“ („Cinéfondation”) oli tänavu 16 filmi kolmelt kontinendilt. Konkurents oli ülitihe: esinema valiti üks film sajast. Nii võib Saksamaa filmiüliõpilase Doroteya Droumeva filmi „Kiri”, mis tunnistati parimaks, pidada tõepoolest „rosinate rosinaks”, ikkagi parim 1600 hulgas. Huvitav, millal jõuab Cannes’i filmikoolide võistluskavva Balti filmi- ja meediakooli üliõpilase lõputöö?
-
Lühikokkuvõte äsja lõppenud 61. „Berlinale’st”
Berliini ajaloolise südalinna kultuuripalees, millel, nagu heal lapsel ikka, on kaks nime, aasta otsa Potsdami Väljaku teater ja filmifestivali aegu „Berlinale” palee. Ses hoones jagati läinud laupäeva õhtul filmikarusid ja -karukesi. Isabella Rossellini eesistumisel töötanud kohtunikekogu eelistused läksid tänavu üsna tavatult kokku selle edetabeliga, mida kogu festivali jooksul pidasid Saksamaale kogunenud tipp-filmikriitikud.
Tahes-tahtmata jäid tänavuse „Berlinale” konkursil silma filmid, mis nii ehk teisiti vaagivad islamimaailma ja,…
-
Eesti Kinoliiduga seoses valdavad mind tihtilugu vastandlikud tunded. Kui vaatad kinoliitlaste aulist nimestikku ja üldkogu saali kogunenute nägusid, tunned midagi rõõmutaolist, et kuulud nii heasse klubisse. Kõik tublid tegijad. Samas aga, kui püüad luua endale pilti sellest, mida kinoliit on viimastel aastatel ära teinud, hakkab häbi. Tehtud pole peaaegu mitte midagi.
-
„Berlinale” auhinnad läksid tänavu täiskasvanuks saamise lugudele.
Läinud laupäeva õhtul teatavaks tehtud „Berlinale” auhindadega võib rahule jääda: head filmid, mis muud. Küllap kõige vaieldavam võinuks olla kindlakäelise lavastusprofi Roman Polanski pärgamine parimaks režissööriks. Polanski peavoolulik „Variautor” oli õrnades toonides filmide hulgas, mis Werner Herzogi juhitud kohtunike poolt 20. veebruaril tunnustuse said, pisut valge varese karva. „Berlinale” žürii Hõbekaru oli maailma ühes rikkamas riigis koduaresti pistetud ürgandekale vanameistrile pigem poliitiline õlalepatsutus, kas…
-
Aukartust äratava mahuga raamatu „Marie Under” vastukaja on juba varsti kahe kuu kestel lainetanud ajalehtede kultuurikülgedest naljanurkadeni. Ammu ei ole eesti vaimuheeroste eluseikade ja tegevuse ning selle üleskirjutuse üle arutatud sedavõrd laial pinnal. See on tervitatav. Raamatu nimikangelase kõrval on retsensioonides vaata et Tuglasestki rohkem tähelepanu köitnud Artur Adson, luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik, Marie Underi abikaasa ja elukroonik.
