$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Kolm lavastust, kolm tantsuilma. Vanemuise teatri balletis peegelduvad praeguse tantsukunsti valgus ja vari.

Soome koreograaf Tero Saarinen: „Kerge on rasketel aegadel kapselduda ja teha ainult oma asja, ent tähtis on mitte üksnes ellu jääda, vaid ka areneda, ja seda saab vaid suhtluses teistsuguste inimestega.“

Jevgeni Gribi loomingulises biograafias on Eesti Rahvusballetis lavale toodud „Valgus maailma lõpust“ isikupärase käekirja vormimisel samm edasi.

„Võimu võim“ ja „Siinsamas silmade taga“ näitavad, et liikumiskunst ja liikumismustrite kaudu edastatav sõnum on jäämas lavastustes kasutatud sõnalise esituse varju.


Inglise lavastaja Michael Pink tõi Eesti Rahvusballetis lavale klassikalise „Giselle’i“ mõtestatud uuslavastuse.

Gyula Harangozó lavastatud „Pähklipureja“ on vaatamata loogikavigadele ja koreograafilisele vaesusele piisavalt vaatemänguline nii laste kaasatuses kui ka võrgutavalt visuaalses videokunstis.

Jevgeni Gribi „Tuhkvalge“ on oma tugevuste ja nõrkustega vaieldamatult nii teatrile, koreograafile kui ka tantsijatele tähtis teetähis.

1946. aastal tekkis võimalus Estonia teatri juures tegutsenud stuudio baasil luua koreograafiline kool, eeskujuks pikkade traditsioonidega balletiõppeasutused Leningradis ja Moskvas.

Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu tegelikult vähem kui reklaami põhjal võib arvata.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.