-
Ilmselt võib keel kui loomulik „keskkond” tavainimesele oma igapäevasuses ja automaatsuses „märkamatuks” jääda – nagu õhk, mida hingad. Keele tinglikkust tajuvad loomeinimeste kõrval vist enim lapsed – mängulised ja loovad oma keelekasutuses. Teismelised on tundlikud keele autoritaarsuse suhtes: millest muust kui mitte soovist kärpida keele võimu kõneleb protestimaiguline reeglite rikkumine. Keel ja tekstiloome on sügavate sotsiaalsete juurtega nähtused. Aga just selles märkamatus igapäevasuses, automaatsuses ja loomulikkuses peituvadki võimsad jõuhoovad –…
-
Nüüd ma siis astusin ka Facebooki sisse. Hiljavõitu muidugi. Mõnedki autoriteetsed inimesed on sealt juba (ka mõneti kriitiliste kommentaaridega) lahkunud. Aga sotsiaalsete eluvormide tundmaõppimiseks pole kunagi liiga hilja. Ja algus oli meeltülendav.
Kuidas mitte rõõmustada, kui mõnelt huvitavalt inimeselt, kellest meenub ainult kaudne, intellektuaalsemat laadi suhtlus mingi kunstiliigi ainetel või meedia vahendusel, saabub südantsoojendav sõnum: . . . . has accepted your friend request. Tore on ka ise aktseptida – kuigi osaluskohustus tekitab pisukest…
-
Olgu tõlgendustega kuidas on, aga tähelepanu tõmmates ja võimalike tähendustega painama hakates täitis kultuuripealinna atraktsioonide kavas olnud veider mull oma ülesande suurepäraselt. Tõsi, selle kõige ilmsem tähendus – pidades silmas meie kultuuri ja ühiskondliku teadvuse kooskõlalist arengut ja õitsengut partei ja valitsuse eksimatute otsuste valguses – ei tundunud eriti lojaalne ja edumeelne. Sest mida siis peaks sümboliseerima pealinna esindusväljakul turvaliselt sooja klaasmulli sees istuv või lamav ning linnulaulu kuulav loovisik,…
-
On parasjagu vastuoluline, et ratsionaalsust hindavas liberaaldemokraatlikus Eestis tuleb (suuresti meedia võimendusel) nii sageli kõne alla isikute ja institutsioonide autoriteet. Täpsemalt: et sihipäraselt tegeldakse autoriteedi kui omaette väärtuse kaitsmise, muttatrampimise või loomisega, selle asemel et analüüsida, kuidas üks või teine isik on toime tulnud demokraatia tööriistana.
-
On juba harjumuspärane, et põhiseaduses on eesti keel ja kultuur esikohal, riigieelarves aga (isegi koos majaehituskulude ja pangalaenudega) viimaste seas. Valimisretoorikas on kultuur tugeva emotsionaalse kujundina ka seekord tänuväärne aine. Suuri üllatusi ja efektseid vastasseise siin siiski ei ole. Ettearvatult tõotatakse uusi betoonkarpe ning monumentaalset, rahaühikutes mõõdetavat kultuurikaubandust tulevaste loomemajanduse institutsioonide toel – see trenditeema on tähtsal kohal nii valitsuserakondade kui ka sotside programmis.
-
Info- ja eneseväljenduse vabadus ning regulatsioon – tuntud ja pikaajaline diskussioon Interneti-kommentaaride teemal või ka nn allikakaitse seadus – on keerulised, vastuolusid tulvil teemad. Ometi, rääkides viimasest: kui tolle silmakirjaliku nimetusega seaduse sisu ja kilomeetripikkune seletuskiri lühidalt kokku võtta, siis peaks neile, kes selle läbi on lugenud, küll ilmselge olema, et seaduse siht ei ole senisest parem allikakaitse, vaid selgelt vastupidine – soov piirata avalikkuse seisukohalt olulist infot vahendavate allikate kaitset,…
-
Teatavasti on haridus ikka olnud seisuslik, vähemuste privileeg ja alles valgustussajandil sai sellest tasapisi üldisem hüve. Ka Eestis demokratiseerus haridus alates ärkamisajast. Meie kirjandus on tulvil maapoisse, kes, lagunenud pastlad jalas, hariduse poole pürgisid. Vana aja eesti haritlane oli enamasti ka missioonitundega persoon. Tundub, et isegi eelmise riigikorra ajal, hoolimata ideoloogilistest suunistest ja filtritest ning imporditud intelligentsivihast, ümbritses hariduse ideed Eestis paljuski veel seesama idealistlik aura: haridus tähendas ka teatavaid…
-
Lõpuks ometi kõneldakse sellest. Agu Uudelepp kirjeldab 26. augusti Maalehes, kuidas inimesi „õhkkonna” abil juhitakse: „Hea ja halva piirid pannakse varakult kiitmise või laitmisega paika ning piirolukordades ei ole juhil tarvis enam midagi teha. Inimesed tegutsevad ise, täpselt nii, nagu neilt nende meelest oodatakse”. Ka suur hulk poliitikavaatlejaid on veendunud, et tulevastel valimistel saab määravaks kuvand või maine – samuti ju „õhustiku” produkt. Sellest kõneldakse rahulikult, nentivalt. Aga olukord on…
-
„Olav Ehala 60”: Pärnu Linnaorkester Paul Mäe juhatusel, Tartu Noortekoor, instrumentaalansambel helilooja osalusel, vokaalansambel Meelega, vokaalsolistid Hanna-Liina Võsa, Liisi Koikson, Ott Lepland, Lauri Liiv ja Elo Toodo-Jakobs. 25. IX Estonia kontserdisaalis.
Olav Ehala sünnipäevakontserdil kõlas kavatäis (kokku 30) tema laulu. Tuttavaid meloodiaid kuulates mõtlesin, et tegelikult on uskumatu, et võõrkeelse popmuusika ja ebamaise „tõsise” nüüdismuusika vahel eksisteerib selline nähtus nagu Ehala laululooming. Popmuusikaga võrreldes on see liiga keeruline, avangardse nüüdismuusikaga võrreldes…
-
Eestlase identiteet tugineb suure määral vastandumisele. Mitte ainult vanema põlvkonna teadvuses, vaid ka n-ö ametlikes seisukohtades on väga levinud praeguse olukorra kirjeldamine võrdluses nõukogude ajaga. See kehtib ka kultuurilise identiteedi kohta: ajaloopööretega sünkroonis on selles regulaarselt esile kerkinud kollektiivset, „rahva tahet” väljendav uuestisünni, puhastumise ja vabanemise tung.
