-
Lapsepõlvest on meeles massižanr, mille hall-verine koloriit ja hüsteeriline heroism tõeliselt ebameeldivaks muutsid – nõukogude sõjafilmid. Ajadistantsilt tunduvad need küll märksa huvitavamad: olid ju vene filmides enamasti tugevad näitlejatööd. (Eriti kui võrrelda tänase massitoodanguga, komöödiaseriaalidega, mille infantiilseid hamburgeri-ühiskonna nalju toetab instruktiivne naer kaadri tagant.) Ja verd ning laipu ei näidatud vanades sõjafilmides omaette eesmärgina, neid pühitses ohverdumise idee.
-
No nii! Valimisteni on üheksa kuud, aga juba nad pakuvad. Värvilised laiformaadis esitlused seisavad ilmselt alles ees, kuid tundub, et kõik on nagu ennegi: erakondlike pakkumiste esireas seisavad väike nuts ja vaenlase kuju.
-
Jüri Talveti eelmises Areenis ilmunud artikkel, mis kutsus üles (kirjandusele pühendatud) arvustusajakirja looma, äratas mälestusi ja mõtteid ajast, mil teenisin leiba muusikakriitikuna. Viimased kolm-neli aastat ajast, mil see oli mu põhitegevus, tundsin, nagu elaksin, köis kaelas ja kilekott peas. Tsensuuri vanas tähenduses meil ju ei ole, kuid sama rolli võib täita ka kontekst: kasvavad reklaamipinnad, “meediafiguuridest” ja paarist maailmanimega muusikust kirjutatavad ülevoolavad “isikulood” ja sinna kõrvale üha väiksema lubatud mahuga,…
-
Eliit, olgu jutumärkides või ilma, vahendab kõige üldisemaid ühiskondlikke väärtusmudeleid. Eesti lähiajalugu on läbinud vastuoluline sõnum, mütoloogilis-idealistliku ja funktsionaalse (pragmaatilise, reaalpoliitilise) elutõlgenduse üheaegne vahendamine. Konservatiivsete erakondade probleemid võrsusid ja võrsuvadki just idealistlike, mütoloogiliste loosungite ja pragmaatilise, (küsitavast) hetkekasust ja välismõjuritest lähtuva tegevusloogika vastuolust.
-
Ka sel aastal näidati uusliberalistliku Eesti Vabariigi sünnipäeval riigialamatele talaaris isandate, ekskommunistide ja uue nomenklatuuri fundamentaalset ühistalitust Kaarli kirikus. Järgnenud galakontsert jäneste, hirvede, tundelise räpp-kantaadi ja deemonliku Riho Sibulaga mõjus pärast vaga kroonurituaali lausa vabastavalt. Meie suhe rahvuslikkuse teema ja sümbolitega on üsna tervemõistuslik. Enamik külalistest vist siiski ei saanud pihta ärkamisaja sümboolikale ja meie rahvuslikule eripärale – eneseirooniale. Ka kõikidele eestlastele ei olnud asi meeltmööda. Üksnes huumor ja arenenud…
-
Mõni aeg tagasi oli ajakirjanduses juttu sellest, et muusika-“klassikat” tuleks tutvustada rahvasõbralikumas vormis kui kombeks. Et rahvast saali saada, tuleks mängida kõige tuntumaid teoseid, neid, mille kohta kuulaja mälus on mingi selge märk või kujutlus. Ja et positiivne oleks muusikat ka kuidagi visualiseerida – näiteks krokodillikostüümiga. (T. Teder, “Et Beethoven poleks vaid koer”, PM 22. XI 2005; “Ja Solveigi laul meil kuulmata jäigi. . . .”, PM 10. I 2006). Omalaadse sotsiaalse visualiseerimise…
-
-
-
Hiljuti oli lehes südantsoojendav pilt seapõrsa lapsendanud koerast. Lapsed, loomad, lilled ja loodusvaated on toredad, mõjuvad lõõgastavalt vist enamikule inimestest. Nagu kassikalendridki. Loom on kindel värk: lihtne, soe ja truu. Eriti kui inimesed tunduvad keerukad ja elu närvesööv. Küsimus on, kas ajakirjandus ikka peaks täitma kassikalendri rolli.
-
Pärast uusliberalismi võidukäiku on hooti märgata püüdlusi avalikkust “saneerida”, reguleerida täiendavate ukaasidega asju, mida saaks käsitleda seaduste või moraali ja eetika, südametunnistuse vabaduse ja kultuurilise “kompetentsuse” raames. Viimased näited on justiitsministeeriumi “leimi seadus” ja luteri kiriku konverentsil esinenud peaministri üleskutse muuta usuõpetus koolis kohustuslikuks.
