-
Mustlasviisidest postmodernse ajalootöötluseni.
Pärnu David Oistrahhi festival toimus sel aastal juba kümnendat korda. Festivali algaegadest on meelde jäänud hingekosutava repertuaariga “rahvakontserte” ja säravaid kammermuusikaesitusi. Ei tulnud pettuda nüüdki: 17. – 27. VII kestval muusikapeol võis kuulda kaunist klassikat, loovat interpretatsiooni ja värsket nüüdismuusikat. Üldiselt näib, et DOF käibki mõistlikku keskteed, otsides kompromissi laheda “suvemuusika” ja elitaarsema maitse vahel.
-
Ehk oli see vaid kujutlus, et tundsin 2001. aastal, Erkki-Sven Tüüri “Wallenbergi” maailmaesietendusel Dortmundi ooperiteatris, saalis mingit külma hingust. Saksa lavastuse haakristid, viisnurgad ja natsijulmus (Eichmanni poomisstseen) pluss see jahe hingus publikust – sellest aimus mingit juba rituaaliks saanud kollektiivset süütunnistust ja teatavat hingelist kapseldumist. Aga ehk ma eksin. . . .
-
Toonud esile riigi ja kiriku eraldatuse (mis on tõsine kahtlemise koht) kui positiivse asjade seisu, kiitis president Ilves EELK 90. aastapäeva kõnes luteri kirikut kui paganarahva valgustajat ning julgustas seda senisest enam moraali ja eetika teemadel sõna võtma. Presidendil kord juba on selline rituaalne funktsioon – isalikult julgustada ja manitseda kõiki ühiskonnagruppe. Ja mis oleks loomulikum, kui et kõik kirikud oleksid aktiivseks survegrupiks näiteks riigi ennastõõnestava narkopoliitika ja vohava hasartmängunduse…
-
Et Põhjamaade Sümfooniaorkester ja Anu Tali lõpetasid kontserdihooaja pealkirja all “Apocalypsis”, oli ühest küljest kunstilis-kaubanduslik liialdus, aga teisest küljest – eks niinimetatud kõrgkultuur kõnnibki sageli tõeluse ja aimduse piiril.
-
-
-
EESTI MUUSIKA PÄEVAD: kontserdid “Tormise ring 2007” 12. IV ja “e-ERSO” 13. IV.
-
Meenutades valimiste ajal pakutud virtuaalseid rahapakke ja õnnevalemeid ja lugedes nüüd tilgutatud lugusid parteihierarhia tippudes käivast võimuvõitlusest, hakkab tasapisi juba veidrana tunduma kujutlus, justkui ei peaks parlamentaarne demokraatia ja valimised toimima mitte ainult kui võimu jagamise mehhanism, vaid ka kui vähemasti üldist maailmavaatelist identiteeti välja pakkuv või taasloov mehhanism. Sest kui eksisteerib selline asi nagu kodanikukohus, mida meile enne valimisi kirglikult meenutatakse, siis peaks ju sellel kohustusel olema mingi mõistlik…
-
Neli eesti multimeediateost jäid omaette maailma ega loonud lavastuslikku tervikut.
-
Pärast valimisi käib tavapärane maskuliinne arutelu teemal, kes kellega, mis tingimustel ja kui kauaks. Võitjate ja kaotajate selekteerimine ning kombinatoorikale pühendumine meenutavad sõjalis-sportliku mängu kommentaare. Ometi oleks huvitavam teada, mis toimus valijate peas, mis põhjusel valiti või jäeti valimata, mis rolli mängisid ühiskondlikud visioonid, materiaalsed hüved ja sümboolsed väärtused. Sellest sõltub, mis laadi mentaalsus koos valimistulemustega otse või kaude kinnituse sai. Paraku võib arvata, et selle uurimiseks ei taha nüüd,…
