-
Rahvusvaheline muusikamess MIDEM jõudis sel aastal juba 42. verstapostini. 27.–31. I kees Cannes’i Festivalide Palee haaramatu arhitektuuriga hoones üleilmne muusikaturg, kohal oli umbes 9000 muusikaprofessionaali – ligi 5000 muusikainstitutsiooni esindajad umbes 90 riigist, lisaks sadu ajakirjanikke.
-
Eelmise riigikorra ajal ülistati majanduslikku progressi ja kiirendust (viisaastak nelja aastaga jne). Näruse olme ja abstraktsete ühiskondlike sihtide vastuolu lõi teadmise kogu sotsiaalse retoorika tühjusest, eraldatus aga illusiooni kapitalimaade tururegulatsiooni ja ühiskonnakorralduse loomulikkusest ja looduslikkusest. Teadmine, kuidas sedagi keskkonda reguleerib eliidigruppide lobitöö, reaalpoliitika ning alati ka kellegi teistest natukene võrdsemad huvid, on seda illusiooni tänaseks oluliselt tumestanud. Hoolimata fundamentaalsetest muutustest on sotsiaalse retoorika üks põhimudeleid ikkagi seesama, mis mõned kümnendid…
-
Nimeka kirjamehe lahkumine tuletas vaid meelde teada tõsiasja, et kirjandus oma arhailises, patriarhaalses tähenduses, kirjandus kui ühiskonna südametunnistus, vaimne tsenter ja moraliseeriv hääl, on avalikkuse keskmest vaikselt lahkunud juba tükk aega tagasi. Ammu on hääbunud selle kunagine ühendav ja maagiline funktsioon. Täna on avalikkuse keskmes makstud reklaamiklipp, mille vormiks bioloogilistele ja sotsiaalsetel refleksidel mängiv piltkiri, kuid mis vajab samuti nagu „suur kirjasõna” mingit toestust – tõe- ja toiduinstituutide autoriteeti.
-
Raske on lõpuni nõustuda justkui üldtunnustatud arvamusega, et suurte sotsiaalsete kataklüsmide ja ebaõigluse korral on ainsana süüdi mingi suur lugu ehk ideoloogia – puhas intellektuaalne konstruktsioon. Ideoloogia sees on alati mingi märgatavalt vanem käitumismudel või kogemus, mille ajalugu ja juured on inimese kui elusolendi ja liigi mälus. See on kultuuri (paljuski universaalne) bioloogiline allhoovus, mis peidab ennast lihas ja veres, närviühendustes ja kehakeemias ning väljendub kõige otsesemalt tunnetes. Lähemalt mõeldes,…
-
Uue aja algus Eestis kehastus kõige ilmekamalt ja avalikumalt n-ö ruumikorralduses. Vene ajal oli palju eikellegimaad, kus kehtis igameheõigus. Tõsi, see oli mõneti petlik, sest eikellegimaad ümbritsesid okastraadiga piiratud territooriumid, kus ei tohtinud käia – sa võisid arvestada, et olid sihikul. Aga kohad, kus paiknes võõrvõimu sõjavägi, ei olnudki omad. Ja üldiselt eikellegimaa reeglid toimisid. Okastraaditaguseid alasid kõrvale jättes võis metsas ja mere ääres käia, kartmata ühiskondlikke sanktsioone.
-
Seoses poliitikute vaidlusega kultuuriürituste käibemaksu teemal kerkis korraks üles ka küsimus, kuidas eristada päris kultuuri mittekultuurist ja kas või miks peaks esimesele teise arvel soodustusi tegema. See tore, fantaasiat ergutav teema omandas teravuse juba paar kümnendit tagasi, mil nõukogude korra tingimustes otsekui konserveerituna säilinud metafüüsiline kultuurikontseptsioon (aga mis tahes totalitaarne võim lausa januneb metafüüsikat) põrkus pragmaatilise, rahanumbritega argumenteeriva kommertsiaalkultuuriga. Paljud arvavad, et pole mõtet arutledagi, niikuinii on kõik liiga keeruline…
-
Viimasel ajal kipub arutelu ühiskonna seisundi või üksikprobleemide üle taanduma küsimusele, kuidas kõik on “tegelikult” ja üldiselt – väga hästi või hirmus halvasti. Tundub, et õige vastus sellele küsimusele – õige meeleseisund – on riikliku tähtsusega asi. Vähemasti oriendis arvataksegi nii juba aastatuhandeid. Liberalistlik Lääs on ühiskondlike meeleseisundite kujundamise mehhanisme pigem üha uute eufemismidega varjanud. Mis asi see suhtekorraldus õieti on? Inimhingede tehnoloogia, positiivsete meeleseisundite ja hoiakute kujundamine. Ja kodanikuühiskond?…
-
Vaid valitsuse jah-sõna taga seisva ristikujulise vabadussamba kohta on oluline tegelikult juba ära öeldud: see on ühtaegu nii sõjakas kui ka masendavalt morbiidne hiiglasliku hauakääpa hiiglaslik tähis, mis inimlikumates mõõtmetes sobiks tähistama vabadussõdalaste mälestust, mitte aga Eesti vabaduse ideed. Žürii koosseisu arvesse võttes pole tulemus üllatav: eestlane kui vintske kombeusklik teab, et jumala vahemeestele ei maksa (igaks juhuks) vastu vaielda. . . . Ometi on vaba rahva ja riigi tähendusväli ju määratult avaram,…
-
Pole parata, esmast tõeluse struktuuri pakuvad tänapäeva inimesele meedias tiirlevad pildid ja tekstid. Vaba Eesti ajakirjanduses tasapisi toimunud muutuste tulemusena on muutunud ka pilt, mille me tegelikkusest saame. Kui alguses valitses vormiline ja žanriline vabadus ja fookuses oli sisu ehk seniste tabuteemade avanemine, siis hiljem saadi aru, et ka vorm on oluline ja ühel hetkel tõusis fookusesse uudis. Selle muutuse sihiks oli objektiviseerimine: uudis pidi asendama saba ja sarvedeta heietusi,…
-
Alandlik muusika ja galantsed stseenid.
David Oistrahhi festivali teine pool tõi kavasse vokaalteoseid ja rohkesti eesti nüüdismuusikat. 22. juuli hilisõhtul esines iiri Vanbrugh Quartet Pärnu eesti õigeusu kirikus koos vene vioolamängija Daniel Mejerovitši ja India päritolu briti soprani Patricia Rozarioga. Sissejuhatuseks kõlas inglise vaimuliku muusika klassiku Sir Charles Villiers Stanfordi Beethoveni ja Bachi vaimu tulvil Keelpillikvintett nr 1 (1903). Esitus oli dünaamiline, kiiretes osades valitsemas liikumisenergia ja keskmises romantilise meloodika tundlikud…
