-
Mike Hentz, Orion Maxted. Marja-Liisa Plats
Nimetan hakatuseks neli kõige radikaalsemat etenduse tüüpi: enesetapp, mõrv, (enese)tapp kellegi teise käe läbi, näkku sittumine (otseses, mitte ülekantud tähenduses). Kuna tegu on etendusega, on muidugi juba eeldatud ka lavastust ja dokumentatsiooni. Enamikul juhtudel on neisse nelja liiki kuuluvad etendused liiga radikaalsed selleks, et kunsti- vms kultuuriavalikkus neid etenduseks suudaks pidada. Nii oli kahtlemata New Yorgi kaksiktornide ründamisega, mida Stockhausen nimetas suurimaks kunstiteoseks (ehkki see…
-
Viimasel ajal on laia kõla- ja lehepinda leidnud Roy Strideri ja Nastja Pertsjonoki GMO-vastased seisukohad. Neid kuulates ja lugedes tekib mul ainult üks küsimus: kas GMO vastased ise ka aru saavad, mille vastu nad on? Tundub, et mitte. Miks muidu käib jutt kogu aeg mingitest kontsernidest, selle asemel, et rääkida asjast.
Proovime uuesti. GMO on geneetiliselt muundatud organism. Kui keegi väidab, et „GMO on kahjulik”, peaks see nagu tähendama, et enamik…
-
„Siseimpeerium” on üsna loogiline film, kuid seda ainult David Lynchi loomingu kontekstis. Suurim sarnasus on sel „Mulholland Drive’i” ja „Kadunud kiirteega”, kuid „Siseimpeerium” on neist ulatuslikum ja monotoonsem. Ajaline aspekt näib selles filmis mängivat veel väiksemat rolli kui eelmistes. Suurem osa tegevust võiks sama hästi kulgeda rööbiti, paralleelsetes maailmades või ruumides, mille vahel (mitmeski mõttes) puudub ühendus. Nimelt puudub neil kohtadel ühendus (ülejäänud filmiga) nii ruumilises mõttes kui ka süžee…
-
Kuigi Zappa on huvitav looja ja isiksus, ei veaks selline formaat vist pikalt välja, kui saatejuht ei ilmutaks mõningast kongeniaalsust saate teema või kangelasega. Avo Raup on ses mõttes ideaalne raadiomees, et ta pole mitte ainult Zappa fänn vaid ka mõttekaaslane. Järeldan seda tema sundimatust esinemismaneerist, repliikidest ja ootamatutest käikudest, mis teevad selle saate (lisaks tema sisule) tähelepanuväärseks.
Kuna ma ei oska end Zappa fänniks pidada, pigem meeldib mulle eksperimentaalne muusika…
-
Dada- ja sürrealismifilmid “Eclectica” festivalil.
Kodunt, õigemini lausa surivoodist ajas mind seekord välja sõnapaar “sürrealism ja dadaism”, täpsemalt “dada ja sürrealismi cinemix”. Kohapeal selgus, et cinemix on Radiomentale’i saatemuusika filmidele. Radiomentale oli üks-kaks meest, kes keerasid ekraani kõrval helipuldi nuppe jms. Filme oli üheksa, ja neist nüüd eelkõige juttu tulebki.
-
Olen juba aastaid arvanud, et Jean Baudrillard’i “Simulaakrumid ja simulatsioon” on oma teoreetilise kaalu ja kasulikkuse poolest kõige olulisem kaasaega kirjeldav raamat, et meediateoorias on ta enam-vähem A ja O ning et sellest on võimalik tuletada kõik, mida meedia ja kogu maailma funktsioneerimise kohta üleüldse mõtet ja võimalik on teada. Selline seisukoht kõlab kahtlemata absurdse, küllap isegi hullumeelsena, olen isegi jätkuvas ja sügavas hämmelduses, et tänapäeval, kui ükskõik mida võib…
-
Olen juba aastaid arvanud, et Jean Baudrillard’i “Simulaakrumid ja simulatsioon” on oma teoreetilise kaalu ja kasulikkuse poolest kõige olulisem kaasaega kirjeldav raamat, et meediateoorias on ta enam-vähem A ja O ning et sellest on võimalik tuletada kõik, mida meedia ja kogu maailma funktsioneerimise kohta üleüldse mõtet ja võimalik on teada. Selline seisukoht kõlab kahtlemata absurdse, küllap isegi hullumeelsena, olen isegi jätkuvas ja sügavas hämmelduses, et tänapäeval, kui ükskõik mida võib…
-
Vahepeal on meedias vilksatanud nii palju huvitavat, et peaaegu häbi on alustada ühe teada-tuntud tõdemusega kaugest minevikust – sellest, kuidas visuaalne meedium kõik muu välja tõrjub. Tuleb siiski märkida, et see on vaid poolik tõde. Visuaalne meedium on ju ka trükisõna, mis kuidagi kedagi välja ei tõrju, vaid pigem ise teistele, n-ö vahetult visuaalsetele meediumidele alla jääb. Ometi see, mis sellest sünnib – infoühiskond, allub endiselt verbaalse teksti kehtestatud korrale.
-
Nõnda siis jah, et muudkui kirjutatakse ja räägitakse: “Enne oli nii, aga nüüd on naa! See on ime!” Kahtlen siiski selles. See on üks üleüldine kultuuriline muster, mis sel kombel avaldub. Imeväärset pole siin midagi.
Selle mustri nimi on eskapism ja see on juba ürgajast, aegade algusest (või pigem isegi veidi pisut enne seda, kui aeg inimliigi jaoks üldse algas) meid tagant tõuganud. Võtame näiteks sellise asja nagu kogu kultuur tervikuna.…
-
Kohustuslik sõjaväeteenistus naistele, koos vabastusega raseduse puhul.
