$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

2000. aastate olmel on „Sikaosäkis“ oma koht, kuid mitte keskne ja võib arvata, et ajapikku tõuseb üha enam esile hoopis lapsepõlvelugu.

Anti Saar joonistab välja näiliselt argiste sõnade kultuurilise tähendusvälja ja nende teadvustamata konnotatsioonid, avardades sedakaudu lugeja keele- ja maailmataju.

Sander Joon: „Suur meeskond seab kuidagi ette vajaduse suurte teemade järele. Festivalidel on sageli just väikesed ja isiklikud lood need, mis publikut kõnetavad.“

Andrus Kasemaa jutustuse minategelane kavandab kindlustuspettusena oma ema maja süütamist, tema enda sisemise tule allikaks on aga häbi.

„Mälestuste“ väikesed empaatiaharjutused kutsuvad samastuma nii Hiinas masstoodetud plastikkrooni kui ka parginurgas lösutava kiviga.

Robin Nõgisto on jäänud suuresti omapäi sammujaks: ta ei küsi kuigivõrd hetkesuundumustest ega püüa praeguse ajaga dialoogi astuda, vaid vaatab pigem tagasi.
Raamatukujunduses on raske leida ühisosa. Ajastu vaim ilmutab end selgemini näitusekujundustes, veebidisainis, reklaaminduses ja tarbekunstis kui raamatukujunduses.
„Prazdniku“ hoolega komponeeritud kaadrid, staatiline kaamerapilt ja mustvalge stilisatsioon annavad teosele mängufilmi kvaliteedi, kuid esteetika võidutseb kohati inimliku läheduse arvel.

Kogumikus „Ma ja ta ka“ on põimunud ainulaadsel moel märkmiku pretensioonitus ja klassika sügavamõttelisus.
„Õiglus“ võiks filmihuvilistele pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemal.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.