Auri Jürna

Tanel Saarel on tähtis roll VAT-teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima.

Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab.

Lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ avatakse õrnalt ja seejuures ausalt teemad, millest paljud õnneks midagi ei tea, aga räägitakse ka asjadest, millest teatakse rohkem kui tahaks.

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

Lavastuses „Regina madre“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi.

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Erki Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu.

Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest.

Ago Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev.

Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse.