Auri Jürna

Ükskõik millisena ja kus Von Krahli teater ümber sünnib, on üsna kindel, et ellu ta jääb, sest vajadus paadikõigutaja järele on alati olemas.

Lavastuses „Regina madre“ on piir tõe, mälestuste, unistuste, soovunelmate ja enesepettuse vahel väga hägus ning tõde ei selgugi.

Kuigi „Vihmameistrit“ saab vaadata ka romantilise komöödiana, on Erki Aule tõlgenduses ja noore trupi kehastuses see veidi tõsisem mäss igava ettemääratuse ja reeglipära vastu.

Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest.

Ago Sootsi lavastajapilk sarnaneb tema muusikupilguga: intuitiivne, vihjeline, kehaga tunnetav, mitte niivõrd realismi ja ratsionaalsust taotlev.

Piip ja Tuut on tänuväärne teater, sest nende inimlik, leebe ja (vägi)vallatu huumor leevendab suure maailma tumedust ning taastab kübekese usust headusse.

„Majahoidjas“ on palju tabavaid, humoorikaid detaile alates idamaistest kingadest, liikuvast seinakontaktist ja miniatuursest noast kuni autosignaalist algava muusika ja poeetilise ehituskileni.

„Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja.

Peale muusika on lavastuses „Muusikale“ kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul.