-
Pedajase lavastus suhestub Kiviräha romaaniga pigem lihtsustavalt kui rikastavalt.
-
Lavastus on iseseisvana isegi parem tervik kui kirjandusteose tõlgendusena.
“Sada aastat. . . .”. Toomas Hussari näidend Gabriel García Márqueze romaani “Sada aastat üksildust” ainetel. Lavastaja Hendrik Toompere jr. Esietendus 28. I Vanemuise suures majas.
-
Harrastusteatraalid võiksid lavastusprotsessi alustada korralikust tekstianalüüsist.
-
Märkmeid festivalilt “Draama 2005”
Vaadata viis päeva järjest 5 – 8 tundi teatrit, diskuteerida elavalt etenduste vahepeal ning elada kõik see virvarr uuesti läbi unenägudes on üsna eriline vaimne ja füüsiline kogemus. Võimalik, et selle tulemusena tekib tihendatud pilt eesti teatrist, kuid on ka võimalik, et tulemuseks on moonutus või tülpimus. Seega ei tohiks keegi kaotada oma kriitilist meelt ja ületähtsustada festivali auhindu või žürii seisukohti. Samas tasub neid tähelepanekuid siiski…
-
5. – 10. IX kestab Tartus teatrifestival “Draama 2005”
-
Miks otsivad kõik värskendavat teatrimõtet näiteks Londonist, kui seda võib teha ka oma õueaia taga Riias?
-
Kusta (Andrus Vaarik) ja Vassel (Ain Lutsep).
Madis Kõivu pika nimega näidend ?Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta? (edaspidi ?Moondsund?) on autori loomingus erakordne üsna mitmes mõttes. Kõige rohkem paistab ta silma oma koomilise dominandiga, mis näib Kõivule üldiselt võõras olevat. Kuna tekst sündis tellimustööna Priit Pedajasele, kelle Kõivu-lavastustes teksti koomikat delikaatselt võimendatud on, siis peaks see pealkirjas loodud paarisrakend ennast õigustama. Teine esiletõstmist vääriv…
-
Allik, tegutsenud nii kriitiku kui lavastajana, vibutab nõudlikult sõrme mõlema elukutse esindajate suunas.
