-
Raua lähenemine paigutub üldisemasse sotsiaalse konstruktivismi voolusängi, oluline mõjutaja on Bourdieu oma sümboolse kapitali käsitusega
Rein Raud, Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Toimetanud Siiri Soidro. Küljendanud Sirje Ratso. TLÜ Kirjastus, 2013. 456 lk.
Rein Raua kõrgkooliõpik „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse” on tõesti see, millena teda tagakaanel reklaamitakse: esimene eesti algupärane ülevaade kulturoloogia suundadest, põhiprobleemidest ja uurimisvõtetest. Nagu Raud ise ka sissejuhatuses osutab, kuulub raamat mõttelisse komplekti Epp Annuse koostatud „XX sajandi…
-
Peeter Torop, Tõlge ja kultuur. Toimetanud Elin Sütiste ja Ülle Kurs. Kujundanud Piia Ruber. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 231 lk.
Selge on see, et Peeter Toropi „Tõlge ja kultuur” ei ole raamat laiale lugejaskonnale – ja ma ei pea siin silmas seda endastmõistetavust, et tal pole vähimatki üldrahvaliku bestselleri potentsiaali, vaid seda, et see raamat on ka intellektuaalsele ja kultuurihuvilisele lugejale ilmselt pisut liiga krüptiline. See tuleb asjaolust, et laiast haardest…
-
Elo Viiding, Kestmine. Kujundanud Ly Lestberg, küljendanud Ulvi Lahesalu. Tuum, 2011, 68 lk.
Elo Viidingu looming on minus ikka tekitanud kahetist tunnet: ühest küljest olen ma selle austaja (otseses mõttes: tunnen nende raamatute vastu just pigem austust kui meeldivus-, vaimustus- vms tunnet) olnud juba „Laeka lähedusest” saadik (küll vist teatava väsimusega 90ndate teises pooles, kuid seda enam uue sajandi raamatute puhul), teisest küljest olen aga ikka tundnud, et ma ei oskaks…
-
Tartus on praegu Kursi koolkonna päevad. Olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. Nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. Seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga „Betooni tänav”, aga ka muid pilte igavatest maastikest.
Mind hämmastab jätkuvalt, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn…
-
Paul-Eerik Rummo meelest peaks luule olema vaba mitte ainult sotsiaalsest determineeritusest, vaid ka erilise institutsiooni painest, luulet ei tohiks rangelt eristada muudest inimelu valdkondadest.
Paul-Eerik Rummo, Kuldnokk kõnnib. Jooksvast kirjandusest 1964–2009. „Eesti mõttelugu” 91. Sarja peatoimetaja Hando Runnel, toimetanud Siiri Ombler, sarja kujundanud Kaljo Põllu. Ilmamaa, 2010. 608 lk.
Paul-Eerik Rummo mõtteloo-raamat koondab kirjutisi, kus keskendutakse „kirjapandud kunstilisele sõnale”, nagu öeldakse autori eessõnas. Tähelepanuväärne on see raamat juba selle poolest,…
-
Ettekanne EYS Veljesto 90. sünnipäeva konverentsil 23. veebruaril Tartus
Proloog „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere me hoiame nõnda ühte ja läheme läbi mere ja läheme läbi mere mis tõuseb me vastu tige ja läheme läbi mere ja muud me ei vaja tuge ja muud me ei vaja tuge kui üksteise selged õlad ja muud me ei vaja tuge kui ühised rõõmsad võlad” Ma ei tsiteerinud mõnda Paul-Eerik Rummo…
-
Autobiograafilisuse juures ei pruugi narratiivsus olla see põhiline muster, millele endast-kirjutamine püüdleks või milles „mina” nii-öelda selgub või tabatakse. 1
2005. aastal kirjutasin artikli „Tekst kohandamiste vahel”, kus vaatlen Tõnu Õnnepalu, Peeter Mudisti ja Jaan Kaplinski autobiograafilisi tekste, ning seal olen kirjutanud ühes joonealuses märkuses: „Kasutan siin autobiograafia mõistet mõnevõrra vabamalt, kui tavaks, mõistes selle bio-osa all mitte niivõrd elu kui teatavat narratiivi (seda välistamata), vaid pigem lihtsalt elusolekut; selliselt mõistetud autobiograafia…
-
25. aprillil toimus Tartus ettekandepäev „Unustuse arhiiv”, mille oli korraldanud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, konkreetsemalt Neeme Lopp ja Jaak Tomberg. Unustuse arhiivi all peeti silmas tuntud autorite selliseid tekste, mis ei kuulu kaanonisse, kuid mis ometi võivad sisaldada olulisi osutusi teoreetilise mõtlemise jaoks. Selle kõrval oli ürituse eesmärgiks ärgitada mõtlema ka selle üle, mida üldse tähendab unustus kultuuris ning kultuuri kohta käivas diskursuses. Kokku said kirjanduse uurijad, semiootikud…
-
Lugesin 29. veebruari Sirbist Valle-Sten Maiste „Augutäidet” pealkirjaga „Miks ma armastan punaprofessoreid?”. Mu pealispindne esmareaktsioon oli üldjoontes nõustuv, kuid siiski tundsin kohe, et miski häirib mind selle kirjutise puhul tugevasti. Järele mõeldes oskan selle kokku võtta kolme punktina.
Esiteks. Mind häiris, et see punaprofessori mõiste oli siin nii probleemitult omaks võetud, seda kasutati nüüd juba deskriptiivse mõistena, nagu oleks see üldaktsepteeritud. Minu meelest on tegu vildakatel alustel moodustatud, aga ometi tugevalt…
-
Teatris NO99 sai kogeda puhastavat ja vabastavat, inimlikust mõõtkavast väljumise riitust.
„99x”: Kristjan Sarv ja Henry Milleri monoloog 99 korda. TIIT OJASOO
