Vähesed kirjanikud osakavad elu absurdselt piinlikke seiku paremini kirjeldada kui Urmas Vadi. Vahel teda lugedes, ja sel suvel on seda tõesti palju juhtunud, tekib tunne, et nagu ei tahakski väga edasi lugeda. Mõne episoodi tekitatud piinlikkus on lihtsalt nii rickygervaislikult lämmatav, et lugemisest tuleb paus võtta, muidu kaldub halvav emotsioon üle kõigisse ihuliikmeisse ja neelab su täielikult alla. Aga lugemata nagu ka ei saa jätta, sest kõik on ka kohutavalt naljakas, kusjuures naerda saab mitmel põhjusel: nii seetõttu, et olukord on jube piinlik, kui ka sellepärast, et seda kõike on väga vaimukalt kirjeldatud.
Raamatutega on lihtne, need saab kinni panna, aga mida teha, kui korraga on päevast päeva halvavalt piinlik, nagu teleseriaali „Kontor“ vaadates, ja õudne, nagu filmi „Alien“ jälgides – ning seda ükskõik mis suunast vaadates? Naljakas ei ole, aga naermata jätta ka ei saa. Veel 15 aastat tagasi oleks näiteks Trump või Vance USA võimu juures tundunud ilmvõimatuna. Reagan oli „naeratava näoga keigar“, Bush seenior katastroof, George W. Bush orkaan, ent Trumpiga võrreldes näivad kõik kolm praegu vaata et kerge kevadise briisina.
Konservatiivseid imbetsille ehk kõikvõimalikke evangeliste, primitiivseid antikommuniste, ultrakapitaliste, krüptofašiste jt on vabariiklaste parteis olnud alati tonnide viisi. Lõpuks aga on ikka mingi keskmiselt nõmeda isendi peale kokku lepitud, see suure rahaga pukki upitatud ja nii ka Kesk-Lääne piiblivööd kuidagi ohjes hoitud. Kui Trumpi ennast parafraseerida, siis ei ole Euroopa saatnud neile oma parimaid inimesi – näiteks sakslased saatsid Donaldi esivanemad. Praeguses kontekstis tekitavad aga lausa heldimust 1980. aastate kultuurisõjad Ameerikas, kui näiteks üks senaator läks endast välja Andres Serrano foto „Piss Christ“ peale, kus on kujutatud uriini sisse kastetud krutsifiksi.
Tunnistan, et minu närv Alaska kohtumisele vastu ei pidanud: ma ei suutnud seda tragikomöödiat jälgida. Isegi sõrmede vahelt ei kannatanud piiluda. Talumatult piinlik oli, naerda oleks saanud, aga liiga valus oleks olnud. Kas see ongi kogu strateegia – olla nii ulmeliselt naiivne ja loll, et keegi seda jälgida ei suuda? Poliitika ei ole enam lihtsalt piinlik, vaid see on juba piinlikkuse poliitika? Trump laseb püksid täis ja kõik pööravad pilgu piinlikkusest kõrvale, aga naer tuleb ju ikka peale, kas või enesekaitseks. Ent kui püksilaskmine on vahend ja pea kõrvalepööramine eesmärk? Mine hullu tea, äkki teeb midagi veel sõgedamat.
Seevastu Trumpi ei ole võimalik ühelgi moel piinlikkust tundma panna, sest nartsissistina pole tal kunagi ei häbi ega piinlik. Trump on teatud poliitilise diskursuse võimaldaja. Netanyahu, kes on pigemini oportunist, teeb seda, mida ta praegu teeb, küllap üksnes seetõttu, et Trumpist lähtuv poliitiline perspektiiv võimaldab tema valitsusel rääkida palestiinlastest kui loomadest, kes tulebki maha lüüa. Kas keegi on näinud mõnda võidukat kaadrit kõigis Gaza haiglates väidetavalt asunud Hamasi juhtimiskeskustest või oli seegi üks järjekordne „massihävitusrelv Afganistanis“, abitu ja piinlik ettekääne? Asi on palju hullem: Bushi müstiline „kurjuse telg“ puudutas režiime ja naftat, Trumpi-Netanyahu-Putini liin aga terveid inimrühmi, kultuure, riike ja muidugi muldmetalle. Seda kapitalismi perspektiivi ei saa siingi unustada. Meenutagem, et Russki Miri õpetuse järgi pole ka mingeid ukrainlasi ega Ukrainat olemas. Trumpi, Netanyahut ja Putinit ühendab kõige muu kõrval ka asjaolu, et nad eitavad väikeste oma tahet, nende agentsust. Suurte vaatenurgast (ja Iisrael on palestiinlaste suhtes kindlasti suur) on nood kõik kas ühe või teise mängukannid ja kindlasti teise suure vastaspoole juhitud, manipuleeritud jne. Trumpile ja Putinile ei mahu ilmselt siiani pähe, et ukrainlastel on nendes protsessides oma tahe, mida nad on kõik need aastad sõdides väljendanud. Ilma selle tahteta oleks sõda olnud juba 2022. aasta märtsis läbi, hoolimata sellest, kas keegi oleks ukrainlastele relvi tarninud või mitte. Et Zelenskõil ei ole kaarte? See just ongi Zelenskõi trumpkaart, mille puudumist Trump, kes ise mängib veerandiga pakist mängu, mida ta kõigi kaugemate ja lähemate trumpistide entusiasmist hoolimata absoluutselt ei mõista. Piinlik!
