Kultuuriajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi annab Kaarnakivi Seltsi kirjastuse abiga oma 70. sünnipäevaks välja kogumikteose „Koguja kuld“, millesse on talletatud tema viimaste aastate parimad kirjutised. „Koguja“ raamatute sarjast on see Mikomäel kuues teos.

Mida „Koguja kuld“ sisaldab? Mida on kaante vahele kogutud?

Selles kuldraamatus on neli osa: esseed (teiste seas „Me võitleme – inimesi tapab ka heaolu“, „Jaak, kurat, jalad põhjas!“ ja „Inimese kaitseala ehk Uppunud utoopia“), isikuinter­vjuud (teiste seas Kalevi Kull, Jaak Tuksam, Tambet Tuisk ja Edward von Lõngus), arvustused (teiste seas „Kolmikhüpe tundmatusse – et jääda“, „„Macbeth“ ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat“ ja „Kirgede torm Kurgja vesiveskis“) ning järelehüüded (neid on kokku neliteist). Enamik lugusid on varem ilmunud Maalehes.

Kultuuri- ja sealhulgas teatrilugude kirjutamine ja hiljem nende raamatusse raiumine ei saa olla lihtsalt palgatöö, vaid sellel on ilmselt ka mingi tähendus ja üllam eesmärk. Miks on neid lugusid vaja ja mida see kirjutajale pakub?

Teater – nii selle tegemine nooruses kui ka vaatamine ja kirjutamine hilisemas eas – on mul aidanud mõtestada maailma. On aidanud elada elusamat elu. Elus meeldivad mulle kontrastid. Kui vaatad mäe jalamilt üles, on kõik väike ja kauge. Aga kui vaatad mäelt alla, paistab paik, kust teele asusid, avar ja sinna näib olevat kerge minna.

Kirjutamine, ka ajakirjandus, võib ja saab olla kunst. Kirjutamiskunst on vahend kaduva hoidmiseks. Aastate lisandusena on inimesega kaasas tema minevik ning sellest siis moodustuvadki olevik ja tulevik.

„Koguja kuld“ on ka kunst. Seda illustreerivad Kaido Ole maalid. Toimetamistöö eest tänu Anett Piil­mannile ja kunstnikutöö eest Kaili Kallele. Loodan, et raamatu lood annavad ajapidepunkte ka lugejale.